Eiki Berg: Lääs ei taha Liibüast uut Iraaki (3)

01.04.2011 15:26

Muammar Gaddafi on piltlikult öeldes hull ja võib võidelda lõpuni, ütles Tartu ülikooli rahvusvaheliste suhete teooria professor Eiki Berg intervjuus ERR-i uudisteportaalile.

Eile õhtul saabus Londonisse Liibüa välisminister ja Muammar Gaddafi nüüd juba endine võitluskaaslane Moussa Koussa, kes palus seal ootamatult poliitilist varjupaika. Mida see Teie hinnangul näitab?

See näitab, et Gaddafi lähikond laguneb. Inimesed, kes on teda toetanud, on tasahilju tema ringist väljumas. Aga see ei tähenda samas, et Gaddafi annaks lihtsalt alla. Tegemist on piltlikult öeldes hulluga. See mees võib lõpuni võidelda ja ma ei tahaks öelda, et see eilne sündmus tähendaks iseenesest mingit murrangulist situatsiooni. Ma arvan, et konflikt jätkub päris kaua.

Kui kaua Lääneriikide operatsioon kesta võib? Kas praeguseks on seis selline, et kõik sõltub ainult Gaddafi kukutamisest?

Seda on väga raske prognoosida. Kui me vaatame ametlikke selgusi, miks Lääneliitlased on sellesse operatsiooni segatud, siis igalt poolt kostub ju see, et küsimus ei ole mitte Gaddafis, vaid inimohvrite vältimises. Mida rohkem Gaddafi pitsitab oma riigi kodanikke ning mida rohkem üritab ta neid kuidagi väevõimuga maha suruda, seda suurem on tõenäosus Lääne sekkumiseks.

Ma arvan, et Lääs jätkab humanitaarkatastroofi vältimise sildi all õhurünnakuid, aga ma ei usu, et Lääs läheb nii kaugele, et hakkavad toimuma tõsisemad operatsioonid maavägedega. Pigem ollakse praegu sellisel ootame-vaatame positsioonil. Ühelt poolt ei soovita vere valamist, teiselt poolt ei soovita uut Iraaki.

Kas Teie hinnangul on Lääneriikide sekkumine põhjendatud?

See on väga keeruline küsimus. Minu positsioon on, et kui sellel sekkumisel on rahvusvaheline mandaat, siis on see põhjendatud. Aga kui sellel ei ole rahvusvahelist mandaati, siis on see küsitav.

Ma vaataks asja sellises valguses, et lennukeelutsooni loomine oli rahvusvaheliselt sanktsioneeritud - sellel oli julgeolekunõukogu mandaat, aga ma ei ole päris kindel, kas lennukeelutsooni kehtestamine annab liitlasvägedele automaatse õiguse viia läbi pommitamisi. Ma ei ole selles sada protsenti kindel. Siin peaks oma sõna ütlema ehk mõni rahvusvahelise õiguse ekspert.

Kui ühega kaasneb automaatselt teine, ei ole probleemi. Kui aga pommitamine oli nö lisategevus ja ei omanud sisuliselt rahvusvahelise kogukonna mandaati, siis on see probleem.

Aga siin ei olegi tegelikult ühest lähenemist - on inimesi, kes väidavad, et kui asjad lähevad inimõiguste rikkumiseni, siis peab olema võimalik ka jõudu kasutada, et neid rikkumisi ära hoida. Ka selles osas on meil pretsedent olemas - Kosovo 1999.

Kui Gaddafi kukutatakse, siis mis edasi saab?

Me võime ju arvata, et need, kes on Gaddafi kukutanud ehk ülestõusnute pool, võtab võimu üle. Me eeldame, et nad teevad tihedat koostööd Läänega, Lääs aitab neil korraldada demokraatlikud valimised ja sedamoodi muutub see võim ka legitiimseks. See oleks ideaalne stsenaarium.

Aga tuleb arvestada, et tegu on ikkagi sellise riigiga, kus demokraatia traditsioone pole. Kohalik poliitiline kultuur ei ole selliselt arenenud, et võiks hõlpsasti ja koheselt üle minna demokraatlikule arenguteele. Institutsioonid, millele võiks demokraatiat üles ehitada, sama hästi kui puuduvad.

Kindlasti võtab see kõik palju aega ja kindlasti ei ole need arengud üks-üheselt ette prognoositavad. Ma ei tahaks olla selles küsimuses prohvet, aga ma arvan vähemalt kindlasti seda, demokratiseerumine Lähis-Idas, kus ei ole seda soodustavaid poliitilise kultuuri algeid, on ääretult raske ja ei käi niisama lihtsalt.

Oliver Kahu