OECD: Eesti on õpetajate palkade poolest viimaste seas (6)

kogu eesti haridussüsteem on selline eelkõige tänu tõnis lukasele. arvan et ei ole väga palju kaugemale vaadata. ja tänu irl-le eesotsas mart laariga kes sellise vastutuse sellisele inimesele andis. irl ajab mul südame pahaks. kõvad haldusreformi tegijad. ainuke kes mees õigel kohal on Aaviksoo. Juba hetkel on näha et töödatakse õigete asjade nimel ja usun et õpetajatel on ikkagi ees helgem tulevik. aga see nõuks veel kõvema hääle tegemist, tänavale tulemist ja streiki. muidu ei võta ülbed reformarid midagi ette

Asjadel ja nähtustel on mitu külge või otsa. Kui vaadata teisest otsast, siis oleme esimese viie seas.

Paljud endised NLi liikmedi meist ees on? Vist ei ükski. Vat see on näitaja.

Sellist statistikat sisaldava artikli võiks minu arvates, võttes arvesse Eesti üldist palgataset,kirjutada mistahes eluvaldkonna kohta. Nii võiks võrrelda raamatupidajad, autojuhid, arstid, kes iganes-resultaat oleks laias laastus sama. Eestis töötav pedagoog peaks palku võrdlema ikka Eestis tööd tegevate teiste erialade inimestega ja selgub, et polegi kõige hullem. Erialasid, kus samuti eriharidusega inimesed ja palgad veel väiksemad, on küllalt. See on minu kui Eesti tööinimese seisukoht.
Teine seisukoht on minu kui mitme erinevas koolis õppinud lapse ema oma. Mõtlesin tagasi enda ja laste kooliaastatele ja küsisin ka lastelt. Kurb aga tõsi,et mõnevõrra üldistades on mulje pedagoogidest selline: 1/3 on neid, keda kiidetakse ülivõrdes. Isiksusena karismaatilised, tunnevad ainet,oskavad ja tahavad enda teadmisi edasi anda, nõudlikud, aga vajadusel inimlikud ja arusaajad. Valmis ka õpilasega individuaalselt tegelema, kui mahajäämuse põhjus ei ole õpilase enda lohakus. 1/3 on hall mass: tunnid toimuvad, ei midagi erilist, aga õpetajad võtavad asja samuti lõdvalt,peaasi,et asi oleks nö harju keskmine, siis on kõik rahul. Need õpilased, kellele selliste õpetajate ained ei paku pinget, on rahul. Need, kellele pakuvad, teavad ainest tihti rohkem kui pedagoog ja igavlevad tunnis. Viimane kolmandik on sellised, kelle koht võiks olla kus iganes,mitte koolis. Ainest suudavad anda vaid sõna-sõnalt õpiku teksti, samas tuju ja isikliku sümpaatia alusel hindajad, kui midagi aru ei saa, siis küsida ei tohi,lähevad närvi(kes ei läheks, kui küsimus veel selline, millele õpetaja ise vastust ei tea:)),enda ego pealepressijad. Enda lastelt mitu kogemust, üks alles väga värske,kus pedagoogi vahetusega on ebameeldivast ainest saanud lemmik. Ja vahetus ei ole olnud sugugi see, et range õpetaja on asendatud leebega ja see on tinginud lihtsama läbisaamise. Gümnaasiumiõpilane, kellel eksamid ja edasi õppima minek ees,ei vali reeglina nii. Ühe aine õpetaja vahetus laste kollektiivse kirja peale, kuna suur hulk soovis teha riigieksamit ja tundsid selgelt,et jäävad hätta. Õpetaja vahetati ja kuulu järgi sellel konkreetsel pedagoogil polnud see esimene kord, aga töötab ikka rõõmsalt edasi ja saab palka. Lapsed küsisid naljatamisi: miks meie jaoks on hindamisjuhend,iga tööd hinnatakse selle headuse järgi. Võiks olla ka staaži järgi. 1-4 klass saab ühtesid, 5-7 kahtesid jne kuni selleni, et kui oled juba 12.-sse välja vedanud, oled nii tubli küll, et võiks ainult viied olla. Õpetaja palga juures küll on nii, et kui staaž täis, siis palk tõuseb, töö kvaliteet pole oluline.
Jutt pole mitte see, et palk ei võiks tõusta. Neil, kes kuuluvad sinna esimesse kolmandikku, võiks kohe tuntavalt, aga palga diferentseerimise aluseks võiks olla miskit veel kui ainult staaž ja võrdlus teiste riikidega.