16.02.2012 19:52
Margus Jürisson
Eesti Draamateatri väikeses saalis toodi välja saksa dramaturgi Roland Schimmelpfennigi näidend "Naine minevikust".
Minevikus toimunu lükkab käima kogu lavaloo sündmustiku. Nagu möödaminnes antud lubadus pöörab palju aega hiljem kõik pea peale. 24 aastat vana armutõotus toob tegevusse sihikindla naise minevikust, vahendas "Aktuaalne kaamera".
Sõna jõu või jõuetusega puutume igapäevaselt kokku kõik.
"Kindlasti antakse sõnu teinekord liiga kergesti, mõtlemaks, mis see endaga kaasa võib tuua või mis see teise inimese jaoks tähendab. Sõna tähendus on inimestpidi ikkagi erinev ilmselt. Muidugi, võib-olla meie, külmad eestlased ei loobi nii palju sõnu kui kuskil lõunamaa inimesed, me peame keha soojas hoidma. Kui suu lahti teeme, läheb soe välja, hakkab külm," rääkis osatäitja Tiit Sukk.
Lavasündmuste edasi-tagasi kerimise ja kiirete stseenivahetuste käigus kasvab pinge, lugu läheb põnevaks ning paneb mõistatama - millega see kõik lõpeb. Tegijate sõnul ei sündinud lavastus lihtsalt, saamislugu ja tööprotsess olid tavapärasest teistsugused. Näidend vajas osatäitjatelt väga isiklikku lähenemist ja kogu oma sisemuse mängupanekut. Ainult nii oli võimalik.
"Kui publik näeb etendust, kus kõik näitlejad on endaga kontaktis ja on 100 protsenti laval, siis võib tekkida siit midagi täiesti enneolematut, äkki nad saavutavad mingi täieliku valgustumise. See on mu eesmärk, mingit väiksemat eesmärki ei ole endale mõtet seada. Aga ma ei garanteeri seda absoluutselt igal etendusel, see on võimatu," ütles lavastaja Ingomar Vihmar.
Nii on alust arvata, et igal mängukorral tuleb etendus erinev, mis annab ka vaatajale sellevõrra rohkem võimalusi.
Toimetas Karin Koppel