Karin Kase: Eesti veebitoimetajate tööprotsessid (7)

27.04.2012 11:22

Veebitoimetuste suure uudistemahu ja sellest tuleneva kiire töötempo puhul tekib üha rohkem "copy/paste" uudisformaati ehk pressiteated toimetatakse võimalikult väikese vaevaga uudisteks. Neid aspekte arvesse võttes võib küsida, kas ajakirjanik on endiselt "väravavaht", kes otsustab uudiste edasipääsemise või uudiskünnise taha kinnijäämise üle, nagu Lewin ja White seda üle poole sajandi tagasi sõnastasid.

Või on veebitoimetuste kiire töötempo ja suure üldistustaseme juures pressiinfol lihtsam meediasse pääseda kui kunagi varem?

Ülevaate saamiseks pressimaterjali mahust ja pressiinfo uudistesse pääsemisest analüüsisin ühe uudispäeva jooksul Eesti meediaruumis ringelnud pressiteateid ning nende pressiteadete põhjal kahes Eesti suurimas veebiväljaandes – Postimees.ee-s ja Delfis – ilmunud uudiseid. Info saamiseks toimetajate tööprotsesside ja otsuste kohta viisin läbi vaatluse Postimees.ee-s ja Delfi uudistetoimetuses: kaardistasin ajakirjanike töötingimusi, omavahelist suhtlust ja arutelu ning kommentaare ja sellel päeval toimetusse saabunud pressiinfoga seotud käitumist.

Veebitoimetajate tööülesanded

Sõltuvalt päevast ja teemade arvust teeb veebitoimetaja päevas keskmiselt kümme uudist, vahel vajadusel ka rohkem. See teeb ühe vahetuse jooksul töömahuks keskmiselt üks-kaks uudist tunnis. Uudiste leidmiseks jälgivad toimetajad toimetuse üldaadressidele ning isiklikule e-posti aadressile sissetulevat pressiinfot ning külastavad teisi internetiväljaandeid ja uudisteagentuure. Lisaks refereeritakse paberväljaandeid ning jälgitakse sõltuvalt kellaajast ja päevast tele- ja raadiosaateid ja kajastatakse nendes edastatud uudiseid.

Suurem osa veebitoimetajaid töötab toimetuses, kuid veebiväljaannete töö spetsiifika võimaldab töötada sealt, kust parajasti vaja, näiteks oma kodust. Nii on olnud ka ajakirjanikke, kes teevad Eesti uudiseid, elades samal ajal Soomes või Brasiilias. Valdavalt hangivad toimetajad infot e-posti ja teiste väljaannete vahendusel, lisainfo saamiseks tehakse päevas paar-kolm telefonikõnet. Toimetusest väljas käivad veebitoimetajad väga harva – maksimaalselt korra nädalas. Erandiks on siin foto- ja videotoimetajad, kelle peamine tööülesanne on käia sündmuskohal.

Päeva jooksul muutub nii töötempo kui allikate proportsioon üsna oluliselt – kui hommikused ja õhtused vahetused on rahulikumad ning toimetajatel on aega keskenduda rohkem omauudiste tootmisele, siis kell 9-17 tuleb toimetustesse üle 20 pressiteate tunnis, üks pressiteade iga kolme minuti tagant. Seetõttu on päevatoimetajate roll jälgida sissetulevat infovoogu, et toimetajatel oleks võimalik uudiste kirjutamisele keskenduda.

Veebiuudiste allikad

Delfi.ee ja Postimees.ee uudispäeva analüüsist selgus, et mõlemas väljaandes põhineb üle poole veebiuudistest teistest väljaannetest refereeritud uudistel, veerand Postimehe ja kolmandik Delfi uudistest pressiteadetel ning omauudiseid oli vastavalt 13 ja 16 protsenti. See erineb oluliselt varasemate samasuunaliste uuringute tulemustest, mis väidavad, et üle poole või isegi üle 60 protsenti artiklitest sisaldab mingil moel PR-materjali.

Veebiväljaanded erinevad traditsioonilisest meediast kolme olulise aspekti poolest: oluliselt suurem uudiste hulk (võrreldes paarikümne ühes televisiooni uudistesaates ilmuva uudisega ilmus vaadeldaval päeval veebiväljaannetes uudiseid vastavalt 204 ja 82); sellest tulenevalt tunduvalt lühem ühe uudise toimetamisele kulutatav aeg (kui teleajakirjanik teeb keskmiselt ühe uudise päevas, siis veebiajakirjanik teeb uudiseid 10-20) ja traditsioonilisest meediast erinev uudiste esitamise kiirus (kui ajaleht või uudistesaade peab olema valmis õhtul kindlaks kellaajaks, siis veebiväljaannetes on juba kümme minutit pikk aeg).

Need põhjused tingivad oluliselt suurema võimaluse ja vajaduse kasutada oma uudistes teiste väljannete materjali, mida esineb vaadeldud veebiväljaannetes üle poole analüüsitud uudistest, ning oluliselt väiksema omauudiste arvu.

Omauudiste tootmisel mängib olulist rolli ka veebiväljaannete interaktiivsus – publikul on võimalus oma seisukohti kommentaariumis ning saata toimetustesse vihjeid ja fotosid. Tüüpiline omauudiste tootmise viis veebiväljaannetes on küsitluste kaudu (näiteks "Kuidas meeldis Sinule kuningliku paari riietus?" või "Jaga oma kogemust lapse kooliminekust!"), mille tulemuste põhjal tehakse hiljem väljaandesse uudis.

Palju esineb veebiväljaannetes ka uudislikku hübriidformaati, mille puhul on uudise allikat raske määratleda, kuna teisest väljaandest leitud infole (näiteks videolõigule) on juurde kirjutatud paar lauset ning lugeja suunatakse tegelikult teise väljaandesse videot või pildigaleriid vaatama.

Pressiinfo toimetamine

Vaadeldaval päeval avaldati 49 uudist, mis põhinesid sellel päeval välja saadetud 41 pressiteatel (kokku saabus neid vaatluspäeval erinevate väljaannete toimetustesse 182).

Uudiste ja pressiteadete võrdlev tekstianalüüs näitas, et pressiteateid kuigivõrd ei toimetata – 13 uudise puhul ei olnud pressiteadet praktiliselt üldse muudetud (peale väikeste grammatiliste paranduste), 19 uudise puhul oli pressiteadet muudetud vähesel määral. Rohkem oli toimetatud 17 pressiteadet, neist 9 puhul oli näha tugevat toimetajatööd. Enamasti sõnastati ümber pikki ja arusaamatuid lõike ning pikki, kantseliitlikke ja kohmakaid tsitaate.

Viie uudise puhul oli ajakirjanik lisainfo küsimiseks allikale helistanud ja lisas uudisesse enda hangitud tsitaadi. Reeglina helistatakse pressiteate lõpus välja toodud lisainfo andjale, 49-st uudisest vaid ühe puhul oli toimetaja lisaks pressiteates esinevale infole välja toonud ka vastaspoole seisukoha. Tekstianalüüsi põhjal on raske öelda, kui palju ajakirjanikud pressiteates oleva info täpsustamiseks allikatele helistavad, kuid vaatlustulemuste põhjal võib öelda, et see on pigem erandlik.

Ajakirjanikud nõustusid intervjuudes, et põhimõttelist eesmärki, et pressiteadet toimetama peaks, nende toimetusel ei ole – kui pressiteade on nii kirjutatud, et seda sobib uudisena kasutada, siis ajakirjanikud seda üldiselt toimetama ei kipu.

Reeglina on avaldatud muutmata kujul avalik-õiguslike asutuste pressiteated ja kultuuriuudised. Üks põhjus võib olla see, et neil asutustel puudub oma poliitine või reklaamiv agenda, mille sattumist meediasse vältima peaks. Samuti töötavad riigiasutustes valdavalt kogenud pressiesindajad, kes oskavad üsna täpselt aimata, millist infot press parajasti vajab, ja selle põhjal sobiva pressiteate koostada. Sama ei saa öelda kultuuriuudiste kohta – mõni muutmata kujul avaldatud kultuuriuudis oleks hädasti toimetamist vajanud. Samas olid muutmata kujul avaldatud ka mitme erakonna pressiteated.

Kõige tavapärasemad muudatused pressiteadetes on lingvistilised, näiteks ametlikus infos esinevate kellaaegade lühendamine ja mugandamine, asendades 07.31 sõnadega "Poole kaheksa paiku" või kasutades "15.20ks" asemel "Kell 15.20". Samuti asendatakse pressiteates esinevad kuupäevad sõnadega "täna" või muude keeleliselt mugavamate ajamäärustega. Tihti sõnastatakse teksti aktiivsemaks, näiteks "on kerkinud" asemel "kerkis" või suupärasemaks, näiteks "pälvib auhinna" -> "saab auhinna".

49-st uudisest 39 puhul oli toimetaja muutnud pressiteate pealkirja. 12 uudise puhul oli toimetaja lisanud pressiteate infot kokku võtva juhtlõigu. Organisatsioonile, kust pressiteade pärineb, viitasid vähem kui pooled uudised.

Organisatsiooni info pääsemine meediasse

Mõistagi saadetakse pressiinfot meediaväljaannetesse lootuses, et sellest võimalikult suurt osa uudistes kasutataks. Kõige rohkem jõuavad uudistesse avaliku sektori organisatsioonide saadetud pressiteated – üle 30 protsendi avaliku sektori asutuste saadetud pressiteadetest said veebiväljaannetes uudised. Kõige rohkem pressiteateid saatsid välja kolmanda sektori asutused, kuid nende saadetud pressiteadetest läks kasutusse kõige vähem. Selle põhjuseks võivad olla nii nõrgalt kirjutatud pressiteated kui mittetulundussektori teemad, mis on tihtipeale kitsa nišiga ja mida ei peeta üldhuvitavaks.

Samuti on avaliku sektori ja teiste suurte organisatsioonide eelis kahtlemata asutuses töötavad professionaalsed pressiesindajad, kelle välja saadetavate teadete tase on kõrgem kui kolmanda sektori pressiteadete oma. Mõned asutused saadavad välja väga arvukalt pressiteateid, näiteks vaatlusalusel päeval tuli Tallinna linnavalitsusest lausa üheksa pressiteadet. Arvukalt pressiteateid saadavad ka politseiamet ja päästeamet, erakonnad ja ministeeriumid – asutused, kes saavad endale professionaalset pressitööd lubada. Küll aga ei ilmnenud analüüsist seost pressiteadete arvukuse ja edukate pressiteadete arvu vahel.

Intervjuudest ja vaatlustest selgus, et ajakirjanikud vaatavad pressiinfot saades esmalt selle pealkirja ja saatjat ning et on olemas asutusi, kelle pressiteadetele pööratakse rohkem tähelepanu kui teiste saatjate omadele. Nagu üks ajakirjanik ise põhjendab: "Kui ministeerium saadab välja pressiteate, siis on oluliselt suurem tõenäosus, et see läheb [uudisesse] sisse, kui siis, kui selle saadab mõni kolmanda sektori organisatsioon, sest see puudutab lihtsalt rohkemaid inimesi". Samas toodi intervjuudes välja, et lõplikus otsuses ei ole siiski määrav niivõrd pressiinfo saatja, vaid pigem materjali uudislikkus.

Vaadeldaval päeval saatsid erafirmad välja 34 pressiteadet, millest uudistesse pääses 7 ning erakonnad saatsid välja 9 pressiteadet, millest uudisteks sai kolm pressiteadet.

Pressiteadete analüüsist ilmnes, et kohati on ettevõtted lähenenud meediale üsna leidlikult, pakendades oma erahuvil põhineva teate nii-öelda avaliku huvi konteksti, omandades ise siinkohal eksperdi staatuse. Samuti saadavad mõned organisatsioonid, eriti erakonnad, pressiteateid välja väljaspool tööaega – näiteks laupäeva hommikul, kui meediaruumis kuigi palju infot ei liigu. Üks ajakirjanik kinnitas ka intervjuus, et nendel aegadel on pressiteadetel valikusõelast läbi pääsemine oluliselt lihtsam.

Ajakirjanikud tõid välja, et sooviksid näha oma postkastis selgelt sõnastatud ja hästi struktureeritud pressiteateid, mida saaks ilma toimetamata kohe uudisena kasutada.

Toimetaja kui väravavaht

Paljud varasemad uurimused käsitlevad ajakirjanikku kui väravavahti, kes teeb infot sõeludes pidevalt otsuseid, kas mõni teema pääseb ajakirjandusse või ei pääse. Vaatluste ja küsitluste põhjal selgus, et veebitoimetajad kustutavad enamuse pressiteateid juba postkasti saabudes, vaadates otsust tehes pressiteate rubriiki, teemat ja saatjat. Näiteks lähevad kustutamisele toimetajasse mittepuutuvate rubriikide teemad, ilma pikemalt analüüsimata, kas tegemist on uudisväärtusliku teemaga. Samuti saavad toimetajad sissetuleva info hulgast valida endale meelepärasemad teemad, nii et kustutamisele kuulub ka mitte-meelepärastesse teemadesse puutuv pressiinfo.

Kui toimetaja on otsustanud postkasti saabunud pressiteate siiski avada, sünnib otsus, kas seda infot kasutada või ei, enamasti paari esimese lõigu lugemise põhjal. Kõik intervjueeritud ajakirjanikud kinnitasid, et nad saavad pressiteadet vaadates kohe aru, kas tegemist on uudisega või ei ole.

Intervjueeritud ajakirjanikud tõid selle tunde kirjelduseks välja sõnu "kogemus" ja "midagi, mida ma tahaksin ise lugeda". Kasutusse minev uudis peab olema "huvitav, põnev", "värske" ja "ühiskondlikult oluline". Kõige rohkem kõlas intervjuudes tautoloogiline põhjendus "mis on uudis, see on uudis".

Hea teema omadusi loetledes tõid kõik intervjueeritavad välja, et üldiselt peab hea uudis järgima klassikalisi uudiskriteeriume, spetsiifiliselt toodi intervjuudes neist välja geograafiline lähedus, isiklik ja institutsionaalne mõju, olulisus, ulatus, ebatavalisus ja visuaalsus. Samas nentisid kõik ajakirjanikud, et uudisväärtustamise otsus sünnib nende peas automaatselt, ilma uudiskriteeriume kõrvutamata ja kaalumata. Selline automeerumisprotsess aitab toimetajatel toime tulla kiire töötempo ja suurte infohulkade töötlemisega.

Uudisväärtuslikkuse sõel veebitoimetustes

Väravavahi teooriale toetudes võib öelda, et veebitoimetustes toimib omamoodi uudisväärtuslikkuse sõel – kõigi toimetajate huvides (nii "klikkide" tootmise kui teema huvitavuse eesmärgil) on võtta endale hetkel saada olevatest uudistest kõige uudisväärtuslikum lugu. Kui hetkel vaba olev kõige kiirem toimetaja (see, kes jõuab esimesena öelda "mina võtan selle") on kõige uudisväärtuslikuma loo ära võtnud, satub sõelale uudisväärtuslikkuselt järgmine lugu. Viimaste, mitte kellegi välja valitud uudiste vahel teeb omakorda järelsõelumise päevatoimetaja, kes mõne ebaatraktiivse, ent mingil muul põhjusel sotsiaalselt olulise teema siiski mõnel toimetajal ära teha palub.

Kahtlemata on sellel sõelal oma roll ka selles, kui palju mõne loo toimetamisega tegemist on – lihtsam on minna kergema vastupanu teed ja võtta võimalikult vähe tööd nõudev lugu. See ei tähenda seda, et rohkem toimetamist nõudvad uudised jääksid avaldamata, need langevad toimetusesisesel sõelal lihtsalt veidi allapoole.

Kokkuvõte

Üldiselt mängib veebitoimetajate igapäevatöös olulist rolli vajadus toota võimalikult palju uudiseid, mis saaksid lugejatelt võimalikult palju "klikke", ning sellest tulenev suur töötempo. Siinkohal võib küsida, kas tänases infoühiskonnas on veebitoimetajate puhul üldse mõtet rääkida professionaalsest ajakirjandusest, või peaks käsitlema ajakirjanikku pigem info kogujana ja ümberpakendajana?

Minu tööd võib vaadelda kui veebitoimetajate igapäevatöö esmast kaardistamist. Kahtlemata näeksin hea meelega, et seda niivõrd põnevat ja seni vähe kajastatud teemat edasiste, põhjalikumate uuringute raames jätkataks.

Artikkel põhineb juunis 2011 TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudis kaitstud magistritööl (juh Halliki Harro-Loit) ning on pikemas mahus algselt avaldatud Eesti Akadeemilise Ajakirjanduse Seltsi aastaraamatus. Täismahus magistritööd vaata SIIT.

Toimetas Rain Kooli