Ene-Margit Tiit: eestlaste hulk läheneb kriitilisele piirile (16)

31.05.2012 15:18
Ene-Margit Tiit, rahvaloenduse metoodikajuht

Praegu on võimalik võrrelda kahe käesoleval sajandil toimunud rahvaloenduse tulemusi – jutt on 2000. aasta 31. märtsil ja 2011. aasta 31. detsembril alanud rahva ja eluruumide loendustest. Viimase loenduse esimesed tulemused avalikustati täna, 31. mail.

Loendatud Eesti püsielanike arv on 1 294 236. Aga see siiski ei tähenda, et Eesti rahvaarv oleks tingimata alla 1 300 000. Teame praegu, et umbes 1 protsenti inimestest ei õnnestunud erinevail põhjustel kätte saada. Ja see on rahvusvaheliselt täiesti aktsepteeritud tubli tulemus. Et aga eelmisel, 2000. aasta loendusel loeti kokku 1 370 000 püsielanikku, siis näeme, et pea 76 000 inimese võrra on loendatud püsielanike arv siiski vähenenud.

Mille arvel elanikkond kahe loenduse vahel kahanes? 32 000 inimese võrra vähenes rahvaarv loendustevahelise perioodi (11 aasta ja 9 kuu) jooksul negatiivse loomuliku iibe tagajärjel. Kuigi ka see kadu on suur – 2,3 protsenti eelmisel loendusel loendatute arvust – on positiivne see, et viimastel aastatel on loomulik iive jõudnud üsna nulli lähedale.

Registreeritud rändesaldo oli kahe loenduse vahel negatiivne, selle arvel vähenes rahvastik 22 000 inimese võrra. Selgitamata on praegu veel 22 000 inimese kadumine. Edasine loendusandmete analüüs ja võrdlus kõigi Eesti registriandmetega peab selgitama registreerimata rände mahu ja loendamata jäänud isikute arvu.

Kuidas käesoleval sajandil toimunud rahvastikuarengu suundumusi hinnata?

On üldiselt teada, et kõigis totalitarismist vabanenud Kesk- ja Ida-Euroopa maades toimub juba mõnekümne aasta jooksul Eestiga sarnane areng: rahva arvukus kahaneb negatiivse loomuliku iibe ja samuti negatiivse rändesaldo mõjul. Selle nähtuse põhjused on võrdlemisi komplitseeritud, sageli võetakse seda kokku sõnaga "üleminekušokk". Võrreldes saatusekaaslastega ei ole Eesti rahvastiku seisund kõige halvem. Peaaegu juba näis, et šokk on edukalt ületatud, aga majanduslangus langetas taas sündimust ja lisas väljarännet.

Võrreldes loendustevahelist rahvastikuarengut kahe eelmise loenduse (1989. ja 2000. aasta) vahelise ajaga selgub, et olukord stabiliseerub: hinnanguline rahvastikukadu on väiksem, loomulik iive läheneb nullile. Siiski ei saa unustada Eesti rahvastiku kriitilist väiksust – rahvusriigina püsimiseks ei saa omakeelne rahvastik langeda liiga väikseks. Tõenäoliselt oleme juba kriitilise piiri lähedal.

Rahvastiku etnilises struktuuris pole toimunud eelmise loendusega võrreldes mingeid olulisi muutusi. Jätkuvalt on eestlaste arv pisut alla 70 protsendi ja venelasi umbes 25 protsenti elanikkonnast. Muude rahvuste esindajate arv Eestis ei ole suurenenud, pigem pisut vähenenud. Nähtavasti stabiliseerub ka rahvastiku etniline koostis.

Halvenenud on rahvastiku vanusenäitajad, kuna noorte (kuni 14-aastaste) osa rahvastikus on vähenenud (eelmise loenduse 18 protsendilt 15 protsendini). Seevastu eakate, vähemalt 65-aastaste osakaal on vastupidiselt noortele suurenenud – endise 15 protsendi asemel on eakaid nüüd 18 protsenti. Tegelikult on ka see näitaja positiivne, sest viitab kahe loenduse vahel toimunud oodatava eluea pikenemisele.

Positiivne on aga see, et eelmise loendusega võrreldes on arvukam kõige noorem, 0 kuni nelja-aastaste vanuserühm. Tööealise, st 15—64-aastase elanikkonna osakaal on jätkuvalt 67 protsenti. Niisugune rahvastiku koostis on hetkel vaieldamatult hea, keskmiselt on iga ülalpeetava kohta kaks tööealist inimest, kuid kahjuks pole selline struktuur pikemas perspektiivis jätkusuutlik.

Rahvastiku paiknemise muutused Eesti territooriumil peaks pakkuma mõtlemisainet kõigile, kes tegelevad regionaalpoliitikaga. Loendus näitab inimeste jätkuvat koondumist Tallinna ümbrusesse. Peaaegu kõik maakonnad kaotavad oma elanikkonda, üllatuslikult kõige enam Kesk-Eesti: Järvamaa ja Jõgevamaa. (Järvamaa puhul tuleb küll märkida, et üks vald on vahepealsel perioodil liikunud hoopis Lääne-Virumaa alla.)

Eestimaa on oma kliima ja loodustingimuste poolest eluks sobiv täies ulatuses. Siin on elatud aastatuhandete jooksul ning asulate tühjenemine just nüüd, kus inimestevahelised kaugused kahanevad uute kommunikatsioonivõimaluste ja ühendusteede toimel, ei peaks väikeses Eestis olema paratamatus. Iibe ja väljarände kõrval on juhibki rahvaloendus ühiskonna, sh poliitikute tähelepanu Eesti maapiirkondade ja väiksemate linnade tühjenemise probleemile.

Toimetas Rain Kooli