Henrik Roonemaa: miks kirjutatakse Nokiale nekroloogi (2)

21.06.2012 12:12
Henrik Roonemaa, it-ajakirjanik

Nägin ükspäev ajalehest, et keegi oli juba kirjutanud Nokiale nekroloogi. Pealkiri vihjas, et Lennart Meri kunagist unistust ja meie naabrite üht rahvuslikku uhkust ülejärgmiseks aastaks enam ei ole. Ma ei ole finantsasjatundja ega tea, kas asi nii hull on, aga see, et Nokial on eksistentsiaalseid probleeme, on küll selge.

Nokia oli aastail 1998 kuni 2012 maailma suurim mobiiltelefonide tootja. Praegu peaks ta veel isegi teisel kohal olema, esimese kvartali seisuga oli suurim tootja Samsung, teisel Nokia 22,5 protsendiga. Aga kolmveerandi kogu mobiilituru kasumist maailmas võtab Apple, natuke jääb Samsungile ja teised on kõik kas nullis või kahjumis. Kaasa arvatud Nokia ning Nokia turuosa kukub kiiresti, tänavu ilmselt lausa väga kiiresti.

Inglise keeles on toredasti kõlav termin "sea change" (eesti keelde võiks seda otse tõlkida kui "mere muutumist"), mis tähendab väga suurt ja põhjalikku muutust mingil alal. Just sellise põhjaliku muutumise keskele Nokia viis-kuus aastat tagasi jäigi ega pole suutnud siiamaani uue olukorraga kohaneda.

2007. aastal tuli Apple välja oma iPhone’iga, aasta hiljem iPhone 3G variandiga ning sellest hetkest oli üle maailma inimestel selge, et nad tahavad endale saada nutifelefoni. Sellist telefoni, millel oleks suur puutetundlik ekraan, millega saaks mugavalt e-posti lugeda, Facebookis käia, pilti teha, veebis surfata, millel oleks terve hulk mõnusaid rakendusi ning mille saaks soovi korral muuta oma personaaltreeneriks, mängukaaslaseks, lapsehoidjaks, plaadiriiuliks või milleks iganes.

2008. aastal ilmus turule esimene Google Androidi operatsioonisüsteemiga telefon ning paari aastaga oli just Androidist saanud maailma kõige ostetavam mobiilne operatsioonisüsteem. Apple hoiab oma iOSi endale ja paneb seda ainult ise oma telefonidele, Google lubab aga Androidi kõigil kasutada ja nii võttiski terve armaada telefonitootjaid kiiresti Androidi kasutusele. Samsung, LG, HTC, Huawei, ZTE, Panasonic, Sony Ericsson ja nii edasi - kõigil on oma Androidi-telefonid.

Selle möllu sees ei maksnud enam midagi teadmine, et Nokia oli nutitelefoni ehk Communicatori toonud turule juba 1996. aastal. See oli kallis, aga pakkus äriinimestele nii vajalikku pidevalt ühenduses olemise võimalust. Sama lugu oli kaameratega, ka nende tootmises oli Nokia tegelikult esirinnas. 2005. aastal näiteks oli just Nokia kõige nõutum digitaalsete kaamerate bränd maailmas ja 2008. aastal maailma suurim kaameratootja.

See suur muutus aga, mille Nokia maha magas, oli tähelepanu nihkumine telefonide riistvaralt tarkvarale. Jah, Apple väärtustab mõlemat, sest ta on Apple, aga ka iPhone’ide edu pant oli senisest täiesti uus ja teistmoodi operatsioonisüsteem, mis reageeris puudutustele, oli lihtne, värviline, kiire ja võimaldas kasutajatel teha kõike, mida nad ihkasid.

Ja Android? Kui praegu näiteks kümme erineva tootja Androidi-telefoni kõrvuti lauale panna ja firmasildid küljest ära võtta, on isegi spetsialistil neil raske vahet teha. Nad on kõik kergelt kumerate vormidega plastmassist karbid, millel on suur või väga suur ekraan küljes. Sisu loeb, mitte vorm.

Telefonide riistvara on muidugi oluliselt arenenud, eriti kaamerad ja ekraanitehnoloogiad (nende poolest on Nokia endiselt väga kõva), aga terve müriaad Aasia tootjaid rabeleb iga päev selle nimel, et võimalikult odava ehk võimalikult väikese lisaväärtusega riistvara sisse pakkida Google Android ja tulemust võimalikult suurtes kogustes üle maailma müüa. Kui ei müü üks, müüb teine ja müüb odavamalt.

Nokia on aga kogu aeg olnud riistvarafirma, kus telefoni sees olevale tarkvarale ei ole ülearu palju tähelepanu pööratud. Nad lihtsalt tulid sellest ajast ehk 1990ndatest, kus suurem osa innovatsioonist toimus just seoses telefonide riistvaraga: need läksid pidevalt kas õhemaks või kergemaks, said endale kaamerad ja värvilised ekraanid, polüfoonilised helinad ja mida kõike veel.

See polnud ainult Nokia probleem, neil läks veel isegi hästi. Nokial oli vähemalt oma Symbiani-nimeline tarkvara, mis kõlbas ka nutitelefonide operatsioonisüsteemina kasutada. Kunagisel suurel, võimsal ja eesrindlikul tootjal Ericssonil ei olnud aga peaaegu üldse mitte mingit tarkvaralist platvormi ja see leidis end uues olukorras väga kiiresti külmas ja näljas olevat. Ericsson müüs osa mobiilitootmist seepeale Sonyle, hiljuti ostis Sony Ericssoni sellest tervenist välja ning rootslastel enam kodumaist mobiilitoomist pole.

Mobiiliäri fookus ongi kolinud kiiresti Põhjalast USA-Aasia teljele, sest just seal mõeldakse nüüd välja neid innovaatilisi lahendusi, mis otsustavad mobiiltelefonide saatuse. Kui hiljuti valiti uue väikse SIM-kaardi ülemaailmset standardit, võitis Apple’i kavand Nokia ees.

Igatahes sai Nokia ühel hetkel ise ka aru, et nende Symbian pikemas perspektiivis välja ei kanna ning uuele ajastule on vaja luua uus tarkvara, aga nad jäid sellega lootusetult hiljaks ning seega kogu maailma haaranud nutitelefonirallist lihtsalt eemale.

Olukorra lahendamisele ei aidanud kaasa ka Nokia sisemine kultuur, mis selgelt väärtustas riistvarapoisse ega pööranud erilist tähelepanu tarkvarapoistele. Lisaks oli firma juhtimine kohmakas ja keeruline, otsuste tegemine oli väga aeglane.

Nokia uus juht Stephen Elop leidis uue tarkvara, mis pidi Nokia väga hea, ilusasti disainitud ja väga kvaliteetselt ehitatud riistvara eluga täitma, oma eelmise tööandja ehk Microsofti juurest. Microsoft oli ka mobiilirallise hiljaks jäänud ning nemad jõudsid oma natuke pooliku Windows Phone nimelise tarkvaraga turule siis, kui see oli juba Apple’i ja Google’i vahel ära jagatud ja neid polnud enam mitte kellelegi vaja. Kaks vankuvat hiiglast leidsid teineteist ja tulemuseks on Nokia Lumia-nimelised telefonid.

See on see hetk, kus Nokia on praegu. Kahjuks üldse mitte väga hea hetk, sest Nokia vanemaid telefone ostetakse iga päev järjest vähem, Aasiast tulevad odavad nutitelefonid peale, Nokial aga mingit uut suurt müügiartiklit pakkuda ei ole. Turg ei ole telefoni-Windowsi veel kaugeltki omaks võtnud: Nokialgi on väljas vaid mõned mudelid, mis esialgsetel andmetel eriti hästi kaubaks ei lähe.

Sügisel tuleb uus ja täiustatud mobiili-Windows ehk ausalt öeldes esimene enam-vähem korralik (sest see praegune on veel liiga poolik ja puudusi täis, et Nokial oleks mingit lootust sellega oma langev müügiedu uuesti käima tõmmata). See aga tähendab, et vähemalt kuni sügiseni ei ole neil turule mitte midagi tõsiseltvõetavat pakkuda. Sügiselgi ei oota neid turule mitte keegi - kui nad tahavad edu saavutada, peavad nad sinna sisse murdma.

Samas pole olukord veel ikkagi lootusetu, sest mobiili-Windows on tegelikult päris hea. Ta on kiire, näeb hoopis teistsugune välja kui iOS või Android, seda on väga lihtne kasutada ning sellel on konkurentidega võrreldes mitmeid plusse. Nokia jällegi oskab endiselt disainida ja toota väga head riistvara, mis suudab Aasia plastmasskarpidest eristuda.

Küllap käib siit üle lahe praegu suurem rabelemine selle nimel, et sügisel uue mobiili-Windowsi saabudes millegi põrutavaga välja tulla, mis inimeste tähelepanu tõmbaks ja neid Nokiaid ostma paneks. Praegu ei saa öelda, et see neil kindlasti õnnestub või kindlasti ei õnnestu. Seni aga koondab Elop inimesi ja katsub põlevat rahahunnikut servast kustutada lootes, et sügisel on kõik parem.

Turu arengut vaadates tundub aga iga päev järjest loogilisem, et Microsoftil on mõttekas Nokia ära osta.

Toimetas Rain Kooli