Tiina Veismann: emakeele eksami uus vorm süvenemist ei soosi (1)

23.06.2012 10:23
Tiina Veismann, eesti keele ja kirjanduse õpetaja

Uue emakeele eksamiga pole lõpukirjandile leitud oluliselt paremat alternatiivi, kirjutab õpetaja Tiina Veismann rahvusringhäälingu ja Õpetajate Lehe koostöös ilmunud artiklis.

Pealkirjas tsiteeritud sõnad kuuluvad äsja eesti keele riigieksami sooritanud abituriendile, arukale ja suure lugemusega noormehele.

Tiit Hennoste kordas aastaid Cato kombel, et kirjand lõpueksami vormina tuleb ära kaotada, ja tema põhjendused olid veenvad (vt näiteks Õpetajate Leht, 2.03.). Viimaks eksamivormi muudeti, aga lootus, et kirjand kui aegunud eksamivorm "sureb rahus", ei täitunud. Koolilõpetajad peavad endiselt kirjutama kirjandi, küll pisut lühema ja kombineerituna lugemisülesandega. Kirjand kui eksamivorm pole kuhugi kadunud, see tuleb lihtsalt kirjutada raskemates tingimustes.

Koostanud ja viinud praeguseks läbi kaks proovieksamit ligi sajale abituriendile, olnud aineõpetajana tänavuse riigieksami komisjonis ning kogenud uut eksamit ka omal nahal, tuleb tunnistada, et mu esialgne äraootav seisukoht uue eksamivormi suhtes on asendunud veendumusega, et lõpukirjandile pole leitud oluliselt paremat alternatiivi.

Kui lugesin sügisel emakeeleõpetajate ärevaid kommentaare uue eksamivormi kohta, suhtusin ammuse kirjandivastasena neisse skeptiliselt. Ka mitme eliitkooli õpilaste ühispöördumist eksamikeskuse poole ei võtnud ma väga tõsiselt. Kahtlus, kas tänavusi lõpetajaid pole uue eksami kiirustava juurutamisega raskesse olukorda seatud, hakkas minus pead tõstma alles emakeelepäeval, mil sooritasin õpilasomavalitsuste liidu kutsel eksamisimulatsiooni, ja eelkõige seetõttu, et endalegi üllatuseks kulus mul eksami sooritamiseks üle viie tunni. Aga teadaolevalt on ministeeriumil plaanis eksamiaega tunni võrra lühendada.

Funktsionaalne lugemisoskus on ülimalt vajalik omadus, tulemaks toime nii kõrgkoolis kui ka elus üldse. Selle kontrollimine riigieksamil on kindlasti hea mõte, kuid praegusel kujul on eksami lugemisosa üpris ajamahukas. Kõigepealt tuleb lugeda läbi neli kuni tuhandesõnalist teksti, et teha variantide vahel valik. Selle peale kulub paarkümmend minutit, kehvemal süvenejal rohkem. Vastused peavad olema 50–100 sõna pikad, korraliku sõnastuse ja kompositsiooniga terviktekstid, mistõttu võiks need kirjutada algul mustandina ja seejärel puhtalt ümber. Minul kulus selle ülesande täitmiseks täpselt kaks tundi (vastuseid polnud tekstist raske leida).

Eksamiaeg on kuus tundi. Seega peab õpilane sama ajaga, mis varem oli ette nähtud ühe ülesande täitmiseks, jõudma teha kaks, seejuures tuleb kirjutatud teksti mahuks kokku vähemalt 700 sõna. Hoolimata sellest, et üksikud kiiremad mõtlejad (kuid kiirusega kaasneb sageli pealiskaudsus) võivad sooritada eksami 3–4 tunniga, arvan, et kavandatav eksamiaja lühendamine tunni võrra oleks halb ja noortevaenulik otsus.

Ekslik on arvamus, nagu kuluks lühema teksti kirjutamiseks vähem aega. Minu kogemus on vastupidine: ajalehte arvamuslugu kirjutades läheb kirjutamiseks seda rohkem aega, mida väiksem on etteantud sõnade maht.

Et vähe kirjutada, tuleb palju mõelda, kui Flauberti ütlust pisut ümber sõnastada. Kui noor inimene on tekstiõpetuse tundides teada saanud, et hea teksti tunnus on isikupärane vaatenurk, tugev idee, huvitavad seosed, üllatavad analoogiad, ühesõnaga looming, mis valmib põhimõttel "kaua tehtud, kaunikene", siis tunneb ta kiiruga paberile pandud kirjandile mõeldes häbi. "Mul on oma kirjandi pärast piinlik," kõlas pärast eksamit korduvalt just andekate kirjutajate suust.

Hea teksti loomine nõuab aega ja süvenemist – seda rõhutavad vist kõik emakeeleõpetajad. Praegune eksamivorm töötab selle põhimõtte vastu.

Probleem pole ainult ajas. 400 sõnaga on väga raske saavutada põhjalikku analüüsi, aga just selline nõue on hindamisjuhendis kirjas. Kui vaadata tänavuse riigieksami ülesandepüstitusi, oleks huvitav teada, kas eksami koostajad ise on proovinud 400 sõna piires põhjalikult analüüsida põlvkondadevaheliste konfliktide eeldusi, põhjuseid ja tagajärgi ning lisaks arutleda, miks need konfliktid on igikestvad. Või juurelda põhjalikult eesti kultuuri varitsevate ohtude ning tulevikuväljavaadete üle…

Järgmine probleem on seotud valikuvõimalustega. Nagu paljud emakeeleõpetajad juba tähelepanu juhtisid, kahanes teemade ring uuel eksamil kümnelt neljale, mis tähendab, et eksam kujuneb senisest enam loteriiks – kas tuleb teema, mis inspireerib; millest on rohkem teadmisi, et tekst kujuneks enamaks kui argitõdede kuulutamiseks.

Tänavuse riigieksami teemad olid paljude õpilaste sõnul "ühte väravasse" – sobisid humanitaarsete huvidega noortele. Kaks viimast teemat olid suisa lähisugulased (eesti kultuuri ja eesti keele säilimine). Reaalainetes võimekad asjalikud noored (eriti poisid), kellel oleks olnud ehk mõndagi öelda ühiskonna, demokraatia, majanduse või keskkonna kohta, vaatasid teemasid üsna nõutult. Ka väga loomingulistel kunstnikutüüpidel jäi "oma teema" leidmata.

Maailmavaate üle huvitavalt arutlemine nõuab filosoofilist mõtlemist ja on jõukohane vähestele väga võimekatele noortele. Kõige üldinimlikum oli põlvkondadevaheliste konfliktide teema, kuid on õpilasi, kellele see on hell koht. Samas raskendab antud probleemipüstitus sel teemal süvitsi minemist ka neil, kel sellised konfliktid puuduvad või on marginaalsed (leidub ka selliseid noori!).

Valikuvõimalusi kitsendab seegi, kui kirjutamisülesande püstitus on väga konkreetne: ükski tänavuse eksami kirjutamisülesannetest ei võimaldanud õpilasel endal probleemi püstitada, vaid oli õpilase eest juba sõnastatud. Selline lähenemine on vastutulek nõrgemale kirjutajale, kuid piirab isikupäraselt mõtlevate noorte võimalusi oma tõelisi võimeid näidata.

Autor on Vanalinna hariduskolleegiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Tiina Veismanni artiklit võib täismahus lugeda Õpetajate Lehest.

Toimetas Rain Kooli