Teadlane leidis keelemees Saareste arhiivist sadu uurimata murdekaarte

26.06.2012 16:29
Mirko Ojakivi, Tartu

Eesti esimese ja siiani kõige põhjalikuma Eesti murdesõnade atlase autor, keelemees Andrus Saareste oli arvatust veelgi põhjalikum, selgub Uppsala ülikooli professori Raimo Raagi värskest avastusest.

Tartusse konverentsile "Varjatud varandused" on kokku tulnud väliseesti ja väliseestlastega seotud arhiivimaterjalide uurijad üle maailma. Ühe varjatud varanduse otsa komistas aga tänast ettekannet ette valmistades Rootsis Uppsala ülikoolis professoriametit pidav Raimo Raag, vahendasid ERRi raadiouudised.

Kuigi Raag teadis, et tema kunagine eelkäija selles ametis oli keelemees Andrus Saareste, ning Saareste andis oma olulisemad materjalid Uppsala soome-ugri keelte õppetooli arhiivi, otsustas ta ettekande jaoks neid dokumente veidi uurida. Selgus, et seni avaldatud 149 Saareste murdekaardi asemel ootas professorit ees koguni 2555 murdekaarti.

"Ma teadsin, et need olid seal, olen nendega varem tuttav, aga kui istusin maha ja hakkasin üle lugema, kui palju neid on, ja neid lähemalt silmitsema, siis müts maha selle mehe ees. Need on eri nähtuste - häälikuliste, morfoloogiliste ja sõnavaraliste nähtuste levikukaardid. Käsitsi joonistatud, kihelkonna või murraku täpsusega ära märgitud, kus midagi esineb. Sõnad, muutevormid, muutelõpud, häälikulised nähtused, kus on mingi häälik kadunud - kõik niisugused häälikuvaheldused, kõik see tuleb välja," kirjeldas Raag.

Tema sõnul on Saareste arhiiv siiani läbi töötamata ja kuigi see on süstematiseeritud, ei tea keegi täpselt, mis seal veel peidus on. See on ehe näide sellest, et välismaal on väliseestlastega seotud arhiivides palju avastamata ja teadmata materjale. Neid materjale püüabki avastada MTÜ Baltic Heritage Network.

Selle president Piret Noorhani ütles, et tähtis on teada, kus olulised arhiivid on ja millised arhiivid on veel eraisikute valduses, seltside ja organisatsioonide käes, kes ei ole ühtki ametlikku arhiivimaterjali üle andnud. "Selles mõttes kõik arhiivid, mis ei ole arvele võetud, kirjeldatud, andmebaasistatud ja uurijatele kättesaadavad, ongi ju varjatud arhiivid," märkis ta.

Kui välisriigi rahvusarhiivi või mõnda spetsiifilisse arhiivi tallele pandud dokumente ootab ees üsna kindel tulevik, siis eraarhiividel on kombeks mingil ajal kaduviku teed minna. Seepärast peab ka Eesti riik igal hetkel valmis olema välisarhiive Eestisse tooma.

Toimetas Karin Koppel