Maarja Kangro: luulefestivalid on luuletajate "täienduskoolitused"

06.09.2012 17:23
Maarja Kangro, tõlkija ja luuletaja

Kui saksa luuletaja Hans Magnus Enzensberger kümmekond aastat tagasi Eestis käis, leidis ta, et luulest on saanud justkui omaette tööstusharu: luuletajad sõidavad ringi mööda festivale, kohtumisi ja konverentse, käivad turneedel, selle asemel, et nagu kord ja kohus kodus kirjutuslaua taga istuda. Tõepoolest. Luuletajarännetes on 20. sajandi teise poole jooksul kahtlemata toimunud inflatsioon, mis viimastel aastakümnetel on tugevasti ägenenud ka Eestis.

Luule esitamisega käib ikka kaasas teatav rituaalne moment ja oma teksti esitava poeedi auraatilisus pole lahtunud, nii et luuletajas tajutakse sageli oma teksti kehastajat. Teatud liiki luule, näiteks häälutuste puhul on see vältimatu, aga ka silmadega lugemiseks mõeldud luule vaikse pomisemise puhul öeldakse sageli: ikkagi luuletaja oma hääl.

Luuletööstus ja -turism on igasugu muude meelelahutustööstuse harude kõrval siiski üpris süütu ja heategevuslik, väikeste panustega, kasumist rääkimata. Samas võib leida ka, et luuletajate ringirändamine on tänapäeval lausa hädavajalik: tegu on nii-öelda täienduskoolitusega, mida muudel elualadel peetakse üsna endastmõistetavaks. Festivalidel saab luuletaja oma andmeid eri kultuuriruumide luule kohta ajakohastada märksa elavamalt ja värvikamalt kui lihtsalt kodus lugedes. Festivalid on kohad, kus kirjandus toimub live’is, väljendab end reaalajas. Ja ärgem unustagem pealtvaatajate osalusmomenti: ka spordietendusi eelistavad paljud vaadata koha peal.

Augusti lõpul käisin ma luuletajat tegemas Sloveenias, festivalil nimega "Luule- ja veinipäevad", kus eestlasi on osalenud varemgi. Sloveenias, mis on traditsiooniliselt olnud endise idabloki edukaim riik, hakkas majanduskriis end tugevasti tunda andma eelmise aasta lõpul. Suvel alandas Moody’s halbadest laenudest vaevatud riigi reitingut tasemeni Baa2, mis on ainult kaks pügalat rämpsureitingust ülalpool. Mõne kuu eest jõudsid meediasse arutlused, kas Sloveenia võib olla järgmine riik, mis vajab euroala päästepaketti.

Kohalikud kurtsid, et koos finants- ja majanduskriisiga on hakanud tuure koguma ka nürimeelne retoorika teemal "kunstiinimesed on muidusööjad". Ah, kas see pole mitte tuttav meilegi, kas see pole mitte üldinimlik jaur? Kõige selle pisku juures, mis riigieelarvetest ja maksutuludest loojate hüvanguks protsentuaalselt kulutatakse, jäävad nad õige tihti tigedale rahvale hambusse. Tekib tahtmine seletada seda psühholoogiliselt teatava äreva kiivusega: äkki loomeinimesed saavad "maksumaksja rahast" toetust millegi niisuguse tegemiseks, mida nad ise naudivad? Kus on sellise ebaõigluse ots ja äär!

Aga kirjandusfestivale pole sloveenid vaatamata finantsprobleemidele ära jätnud, ja festivalid on korraldatud hoole, armastuse ja külalislahkusega. Poolteist nädalat pärast luule- ja veinipäevi (seega just praegu) algab Vilenica festival, ja nende kahe festivali kõrval toimub aasta jooksul mitmeid väiksemaid.

Luule- ja veinipäevadel, mis toimusid põhiliselt Kirde-Sloveenias Ptuj linnas, pakkusid kohalikud veinitootjad publikule võimalust luule kuulamise kõrvale veine degusteerida. Luuletajatele oli vein siseõuekohvikus ja eri etluspaikades tasuta, ent nende kommentaarikuulajate kurvastuseks, kes juba toimuvast dramaatilisi pilte maalivad, pean ma ütlema, et romantilisele joodik-luuletaja kuvandile vastas luuletaja kipub jääma minevikku. Tänapäeva rändav luuletaja on märksa kainem ja kalkuleerivam olend, kui publik seda tahaks arvata. Enamasti ta pigem räägib, kui joob.

Aga siin siis mõned muljepudemed. Mulle meeldis festivali iseloomulikult kõrge Ida- ja Kesk-Euroopa luuletajate kontsentratsioon. Oma selgete kaduvusteemaliste luuletustega jättis sümpaatse mulje makedoonlane Nikola Madžirov, keda olin kuulnud kevadel Berliinis ja keda loodetavasti saab oktoobris kuulda ka Tallinnas. Madžirovist on saanud rahvusvaheline täht pärast seda, kui tal ilmusid luulekogud Saksamaal ja USA-s. Der Spiegeli positiivne arvustus olevat mainele tublisti kaasa aidanud.

Andrzej Sosnowski väitis end kuuluvat nende poola luuletajate hulka, kes on püüdnud lahti murda eeldustest, mida poola luulele jätkuvalt esitatakse selliste suurkujude põhjal nagu Szymborska, Różewicz, Herbert. Poliitiliselt laetud mõtteluule survet olevat aidanud õgvendada Ezra Poundi publitseerimine, keda Sosnowski on ise tõlkinud. Suutmata ligi pääseda Sosnowski personaalselt assotsiatiivsele luulele, jään ma siiski nende poolele, kes ütlevad: Szymborska, Różewicz, Herbert.

Süüria palestiinlane Ghayath Almadhoun, kes on neli aastat Rootsis elanud, oli väga teadlik eelistest, mida ta staatus pakub. Publik vangutas päid. Tema pere on Dara’as, linnas, kust Al-Assadi vastased protestid alguse said, jätkuvalt ohus. Tema nime on lääne bürokraadid Rhiyadist Ghayathiks muutnud. Ghayath väitis, et araabia keeles on rohkem sõnu kui kõigis teistes keeltes kokku, luulega olevat sama lugu, feminism sai alguse araablastelt ja Euroopa on põhimõtteliselt araablaste leiutis. Prantslane Guillaume märkis hiljem sarkastiliselt, et Racine olevat kasutanud vaid tuhandet sõna.

Fukushimast pärit Ryoichi Wago möirgas võimsalt nagu professionaalne näitleja, kataloonia häälutaja sõi laval sloveenikeelset ajalehte, iraagi päritolu Austria luuletaja häälutas kurku kinni jäänud klombina sõna Wortgeburt, sõna sünd, bosnialane Mile Stojić luges otsekoheseid sõja- ja ühiskonnakriitilisi tekste, ent ka introvertset sisekaemusest ja sürrealistlikust assotsiatiivsusest polnud puudus, Misumi Mizuki õõtsus laval nagu õrn valge vaim ja rääkis oma fantoomrasedusest.

Lõpetuseks üks luuletus ühelt mu favoriidilt, bulgaaria luuletajalt Ekaterina Josifovalt, pealkirjaga La poème oblige ehk "Luuletus kohustab":

Ta kirjutas selle luuletuse
Andestasime talle ta varasemad sigadused
Ta tegi uusi sigadusi
Me ei andestanud talle seda luuletust.

Tegemist on Vikerraadio päevakommentaariga. Kõiki päevakommentaare täispikkuses on võimalik kuulata SIIN.

Toimetas Rain Kooli