Rain Kooli: sõna, valik ja vabadus
Lisaks sõna-, väljendus- ja loomevabadusele eksisteerib veel üks vahva ideeline väärtus – valikuvabadus, märgib ERR-i portaalide peatoimetaja Rain Kooli oma tänases kommentaaris.
Rongidel ja lennukitel on üks oluline erinevus. Kui rongid liiguvad teatud mõttes ühemõõtmelises ruumis, siis lennukid liiguvad kahes või koguni kolme mõõtmes. See omakorda toob kaasa tõsiasja, et kaks samadel rööbastel teineteise poole kihutavat rongi ühel hetkel tõesti ka kokku põrkavad. Lennukid aga mitte, isegi kui neil meetri pealt kattuv lennukoridor on – näiteks seetõttu, et nad lendavad eri kõrgustel.
Viimasel ajal on mind aga paelunud küsimus, kas ideed, väärtused on pigem nagu lennukid või pigem nagu rongid.
Kulunud nädalate jooksul on nii kaugemast Euroopast kui ka kodusemast Eestist kandunud teateid, mis on pannud kihama kogu selliste teemade vastu huvi tundva osa meie ühiskonnast. Mis on lubatav, kuhumaani? Kas lubatavusel on hind? Kellele anda selga mentaalse piirivalvuri vorm – ja kes valvab valvureid?
Nii inimkeha kui ka turvatunde purunemise lihtsus, tapmine, vägistamine… ühesõnaga, kogu selle maailma pime põrgulikkus on teemad, mis sõrmitsevad meis ühtpidi väga pinna ligi olevaid, aga teisalt väga sügavale ulatuvaid tundekeeli. Sestap on ka meie reaktsioonid sellele sõrmitsemisele üsna kiired ja sirgjoonelised. Ka siis, kui me nende ümber intellektuaalse arutluse polstrit kuhjame.
Kui miski inimese närvi tabab, on esmane reaktsioon kaitse. Kaitse esmane element on tõrjumine. Tõrjumise esmane võte on eemaldamine, kõrvaldamine.
Mul on tunne, et nende esmaste reaktsioonide kütkes kipub teinekord hägustuma mõistmine, et ideed on pigem siiski nagu lennukid, mitte nagu rongid. Ehk siis et võib eksisteerida paralleelseid, kuid alati sugugi mitte samasuunalisi – mõnel juhul isegi näiliselt vastandlikke – ideid.
Näiteks ei tähenda sõnavabaduse kui absoluutse väärtuse hindamine, et inimene naudiks või hindaks kõike seda, mida sõna- ja väljendusvabaduse raamides tehakse. Vastupidi – on võimalik hinnata vabaduse ideed ja samal ajal tunda intuitiivset vastumeelsust, isegi põlgust nii Charlie Hebdo maitsetuste kui ka Kaur Kenderi tekstide suhtes.
Soome kirjanik Hannu Salama kirjutas 1964. aastal teose Juhannustanssit, “Jaanipidu”. See kirjeldas osade kaasaegsete arvates liiga vabameelselt viina- ja seksiküllast maarahva suve ning jumalateenistuse pilamine tõi kaasa süüdistuse – ja süüdimõistmise – jumalateotuses. Need, kes nõudsid raamatu ärakeelamist ja autori pokripanemist, hõiskasid siiski enne õhtut – tänapäeval kuulub Salama romaan nimelt Soome kirjanduse kaanonisse.
Ma ei taha sellega väita, et usuksin, et Kaur Kenderile lapspornosüüdistuse kaela toonud kirjutis kunagi Eesti loomingulisse kaanonisse kuulub. Küll aga mitte seetõttu, mida ja kuidas see peegeldab, vaid seetõttu, et – nii palju kui ma suutsin seda õõva ja okserefleksi käes lugeda – pole see puht kirjandustehniliselt kuigi märkimisväärne teos.
Sestap ongi meeldiv, et kõiges loomingusse puutuvas eksisteerib lisaks sõna-, väljendus- ja loomevabadusele veel üks vahva ideeline väärtus – valikuvabadus. Miski ei anna teie jaoks ebameeldivale loomingule kindlamat surmahoopi kui lihtne ignoreerimine. Ja miski ei ärata seda paremini ellu kui kirglik tähelepanu.