Maris Jõks: staarid, galale!
Hiljuti aitasin korraldada üht võistlust, mis lõppes mõistagi auhindamisega – auhinnagalaga. Nii me seda nimetasime: auhinnagala. Nimetus tuli kuidagi automaatselt. Auhindade kätteandmisel vägesid juhatanud luuletaja Karl Martin Sinijärv sai kõvasti lõbutseda.
Või meil on gala! Kujutage ette neid sõnamänge teemal kalale-galale – eesti keele häälduses ei ole siin suurt vahet, g-d ei hääldata heliliselt.
Ja nagu tellitult küsis Vikerraadio peatoimetaja Riina Rõõmus minult paar nädalat hiljem, kas mulle ei tundu, et meil kasutatakse sõna gala põhjendamatult tihti – iga pidulikum koosistumine on gala.
Võõrsõnade leksikoni järgi on gala omaette sõnana ajalootermin ja tähendab õukonnariietust või 17.-18. sajandi õukonnapidu. Tänapäeva mõistes piduliku ürituse tähenduses esineb gala- liitsõnaosisena: galaõhtusöök, galakontsert. Õigekeelsussõnaraamat tunnistab seda siiski eraldi sõnana tänapäeval levinud tähenduses: gala on pidulik üritus. Ja muidugi saab sellest moodustada liitsõnu, näiteks galaetendus, auhinnagala.
Nii et kõik need sõnad on täiesti olemas ja eks olegi mõnevõrra tõlgenduse küsimus, millise ürituse kohta sobib öelda gala. Aga liiga palju ja kergesti kipume seda võõramaigulist sõna pruukima küll. Suur galatamine ajakirjanduskeeles pole vist midagi muud kui nähtus, mida võiks nimetada üldiseks liialdamiseks. Kui räägitakse inimesest, siis kindlasti staarist. Ainus sobiv omadussõna inimese või nähtuse iseloomustamiseks on legendaarne. Ja ükski üritus ei saa muidugi olla midagi vähemat kui gala.
On pühade aeg, aga paljud ettevõtted ja õppeasutused ei korralda oma töötajatele-õppuritele mitte jõulupidu, vaid jõulugala. Loodan, et neilegi jääb siiski veel alles ka kodune jõuluõhtu.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio "Keelesäuts"