Eesti soovib, et Baltikumis oleks liitlasvägesid vähemalt 5000 mehe jagu
Lisaks ameeriklastele asuvad Balti riikides oma sõjalist kohalolekut näitama ka sakslased, kel ei ole plaanis siiski siia alalisi sõjaväebaase luua. "Aktuaalse kaamera" nädalalisa uuris, millise toetusega saab Eesti tänases julgeolekuolukorras arvestada ja mida iseseisvalt ette võtta.
Hiljuti lõpetasid Ämaris 14 USA hävitajat õppuse, mille käigus heideti ka esmakordselt pomme keskpolügoonile. Ämaris on alaliselt neli NATO õhuturbehävitajat, mida siia lähetavad liitlasriigid külakorda.
Poliitikaanalüütik ning kolumnist Ahto Lobjakas ütleb, et kõik see, mis meil siin roteerub NATO raames, kujutab endast parimal juhul psühholoogilist heidutust, mitte reaalset relvastatud kaitset.
"Esiteks juba sellepärast, et tegemist ei ole piisava arvu inimeste ja tehnikaga, et Venemaale mingilgi moel vastu astuda. Teiseks ei ole neil seda mandaati. See lennukite õhuturbemissioon, mis meil siin käib, on politseimissioon. Tal ei ole mingisugust mandaati - ükskõik, kes siin poleks - sõtta minna," märkis Lobjakas.
Erukindral ning parlamendi riigikaitsekomisjoni liige Ants Laaneots märkis, et praegu on meie jaoks siiski otsustav moment.
"Kui me seda situatsiooni ära ei kasuta nõuetes nii NATO liinis kui ka kahepoolsetes suhetes suurriikidega ja ei kauple välja seda, mis meil praegu vajalik on, siis pärastpoole see võib-olla võimatu juba," lausus Laaneots.
Tema sõnul on teada, et Putin ja tema meeskond nii lihtsalt oma eesmärkidest ei loobu. Ja eesmärk on praegu taastada kontroll postnõukogude ruumi üle.
Sõjaliseks heidutuseks oleks tarvis tuhandeid sõdureid, kes saaksid paari tunni jooksul agressioonile vastata, ütleb Lobjakas. Sellist jõudu praegu NATO Balti riikidesse saatmas ei ole.
Kaitseminister Sven Mikser seevastu märgib, et tänapäeval ei tähenda pidev kohalolek baase, milliseid me tundsime Külma sõja ajast.
Eriti pole selleks valmis Saksamaa, kes juhib Wales'i NATO tippkohtumisel ellu kutsutus Euroopa Kiirreageerimisjõude, milles osalevad ka Balti riigid.
"Ma arvan, et nad saksa sõduri saapaid siia ei luba. See oleks väga suur kannapööre. Saksamaa on nagu Soome põhimõtteliselt - Venemaaga tuleb rääkida viisakalt, mitte jõu keeles," sõnastas Lobjakas.
Mikser ütles, et Eesti soov on Baltikumis tervikuna näha brigaadi suurust üksust või brigaadi ekvivalenti, mis tähendab, et me peaks olema valmis eelpositsioneerima varustust pataljoni suuruse üksuse jaoks.
Brigaad on neli kuni viis tuhat sõdurit. See tähendaks pataljoni igasse Balti riiki. Praegu lõgistab Tapal relvi ja keerutab tankitorne 150 meest ehk kompanii. Siis tuleks umbes kuussada.
Plaanis on ehitada ka eelpositsioneerimislaod, kus hoitakse varustust ja moona, mida ei pea siis enam laevadega kohale vedama.
Laaneots ütleb, et me ei tohi mingil juhul loobuda nõudest, et siin oleks eelpositsioneerimislaod oluliselt suuremale üksusele. "Mina näen siin vähemalt ühte brigaadi, suurusjärgus 4000-5000 meest."
Ahto Lobjakase hinnangul on siiski palju, mida me saaks ise ära teha, kuid ometi ei tee. Tema nimetab Eesti suhtumist hurraapessimismiks - nõuame iga natukese aja tagant natuke liitlastelt juurde ning kujutame ette, et lõpuks oleme kuidagi kaitstud.
"Meil jääb mulje, et kõik on liitlaste teha ja see, mis siin toimub, ei ole faktor, mida me ise teeme. Samas, kui on ilmselge, et selles poliitikas, mis meid siia on toonud, tuleks teha korrektuure, et ta oleks jätkusuutlik. Kui siin lõimumispoliitikast rääkida. See on põhiline, mida Eesti saaks teha, et pikemas ja keskmises perspektiivis ise riske maandada," rääkis Lobjakas.
Mida NATO praegu teeb, on kiirreageerimisjõudude komplekteerimine erinevate riikide baasil. Ja nende liigutamine. Üle-eelmisel aastal harjutati seda näiteks Poolas õppuse Steadfast Jazz raames, kuid ilma rasketehnikata.
Läinud nädalal Eestis käinud Saksamaa kaitseminister Ursula von der Leyen andis mõista, et Saksamaa poolt juhitud kõrge valmisolekuga rahvusvaheline üksus hakkab harjutama ka rasketehnika liigutamist.
Toimetaja: Priit Luts