Varjupaiga aastaraamat: Eesti tõrjub põgenikke
Eesti on olnud tõrjuv võimaluse suhtes osaleda ÜRO pagulasagentuuri (UNHCR) poolt läbiviidavas ümberasustamisprogrammis ning seisnud tugevalt vastu kõikvõimalikele solidaarsusmehhanismidele Euroopa Liidu sees, nenditakse esimeses varjupaigataotlejate aastaraamatus, mis lahkab detailselt Eesti varjupaigapoliitikat ja pagulaste vastuvõtusüsteemi.
"Nii maailma kui Euroopa mastaabis võtab Eesti vastu kaduvväikese osa kõikidest põgenikest," toonitatakse "Varjupaiga aastaraamatus 2014", mille avaldas mittetulundusühing Eesti Pagulasabi.
Selle põhjustena tuuakse välja Eesti kaugus taotlejate peamistest päritoluriikidest, asukoht inimsmugeldajate peamistest transiiditeedest eemal, põgenikega samakeelsete kogukondade puudumine, Eesti konservatiivne ja heidutav varjupaigapoliitika ning samuti Eestit mõjutavad laiemad Euroopa Liidu ja teiste liikmesriikide piirivalve- ja varjupaigapoliitikad, mida nimetatakse põgenikevaenulikeks.
Aastaraamatus märgitakse, et sellal, kui 2014. aastal taotles Eestilt varjupaika 55 Ukrainast põgenenud inimest, ei antud neist rahvusvahelist kaitset mitte ühelegi.
"Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) on seda põhjendanud sellega, et Ukraina sõda on lokaalne ning oma kodudest põgenenud inimestel on võimalik ümber asuda Ukraina sees – vaatamata sellele, et ÜRO pagulasagentuur (UNHCR) on oma Ukraina olukorra raportis märkinud, et sisepõgenikel ei ole alati võimalik läänepoolsetesse oblastitesse ümber asuda ja iga juhtumit tuleb selles osas kaaluda individuaalselt," avab aastaraamat selle põhjusi.
Samas tuuakse esile, et PPA on olnud valmis pikendama Ukraina kodanike viisasid leevendatud tingimustel, mis aga ei anna põgenikele tunnustatud pagulastele ette nähtud tagatisi ja soodustusi.
Esimesed positiivsed varjupaigaotsused Ukraina kodanike suhtes tehti alles 2015. aasta märtsis.
Aastaraamat toonitab, et "Eesti ei ole rakendanud ka ühtegi teist kaitsestaatust lisaks pagulaskonventsiooni ja Euroopa Liidu seadusandlusega ettenähtud pagulas- ja täiendava kaitse staatusele", näiteks rahvusvahelise kaitse andmist humaansetel kaalutlustel, mida teevad Soome ja Rootsi ning paljud teised riigid.
Samuti ei ole Eesti kordagi rakendanud ka ajutise kaitse andmise võimalust, mida aastaraamatu autorite hinnangul saaks kehtiva seaduse alusel teha Ukraina põgenike puhul.
"Kokkuvõtlikult on Eesti riigi varjupaigapoliitika aluspõhimõteteks olnud täiendavate kohustuste mittevõtmine ja varjupaigataotlejate heidutamine," nendivad aastaraamatu autorid ning avaldavad lootust, et EL-i suurenenud surve tõttu hakkab Eesti tulevikus endale võtma ka vabatahtlikke kohustusi.
"Varjupaiga aastaraamatut 2014" esitletakse täna Tallinnas BNS-i pressisaalis. Aastaraamatu väljaandmist rahastasid regionaalministri valitsemisala ja Kodanikuühiskonna Sihtkapital.
Samuti leiavad aastaraamatu koostajad, et varjupaigataotlejate kohtlemise jälgimiseks oleks vaja sõltumatut piirimonitooringut. Aastaraamatu toimetaja, MTÜ Eesti Pagulasabi juhatuse esimees Eero Jaanson ütles, et siseministeerium Eesti välispiirile sõltumatuid vaatlejaid ei luba, samuti ei olda nõus osalema ümberasusustamisprogrammis, mida veab ÜRO või osalema ükskõik millises teistsugustes EL sisestes solidaarsusmehhanismides.
Siseministeeriumi kodakondsus- ja rändepoliitika osakonna juhataja Janek Mägi sõnul makstakse piiril vaatlemine kinni riigi poolt ja riik on panustanud kõrgelt kvalifitseeritud ametnikesse, kes tegutsevad piiril. "Nii et sellise täiendava instrumendi loomist ei pea me praegu mõistlikuks," ütles Mägi.
Toimetaja: Heikki Aasaru