Soomlased võõristavad USA-d ning usuvad, et saavad juba Talvesõja kogemusest ise hakkama
Jaanuari keskel puhkes Soome ja Eesti vahel tüli, kui Eesti välisministeeriumisse kutsuti välja Soome suursaadik.
Põhjuseks Soome välisministri Erkki Tuomioja intervjuu Rootsi ajalehele, kus ta väitis, et Eesti ei paku siinsetele venelastele omakeelseid uudiseid ning selles väljenduvat Eesti võimude natsionalistlik poliitika, vahendas "Aktuaalne kaamera. Nädal".
Oleme harjunud sellega, et välisministeeriumisse kutsutakse välja Venemaa suursaadik siis, kui järjekordne Vene lennuk on Eesti õhupiiri rikkunud. Nüüd korraga Soome.
Tegelikult ei ole see esimene kord, kus Erkki Tuomioja Eestit solvavate märkustega esineb ning Eesti reaktsiooni on tekitanud omamoodi kumulatiivne efekt. Mullu suvel salvas Tuomioja president Toomas HendriK Ilvest, öeldes, et mida see Münchenis ja USA-s põhilise aja oma elust veetnud mees ikka Euroopa, eriti Venemaa asjadest aru saab. Tuomioja on ka see, kes on ägedalt sõna võtnud NATO baaside rajamise vastu Eestisse.
Ei ole saladus, et nagin Eesti-Soome suhetes tekib tavaliselt erineva lähenemise pärast Venemaasse. Eestlaste arvates on Soome poliitika Venemaa suhtes liiga allaheitlik, soomlaste meelest on eestlased Venemaa suhtes paranoilised ja hüsteerilised.
Eesti ja Soome vahel käib juba ammu vägikaikavedu teemal, kes on Läänemere parim ratsutaja Venemaa suunal. Eestlased taovad vastu rinda ja teatavad, et nemad tunnevad Venemaad paremini kui soomlased, sest nad on elanud 50 aastat sovjeti okupatsiooni all.
Soomlased ütlevad, et see teie häda ongi, kuna põete postsovjetlikku traumat. Ainult meie, kes me ka külma sõja ajal venelastega rõõmsasti kaupa tegime, mis siis et soometumise hinnaga, teame, kuidas selle ettearvamatu naabriga käituda - ikka tasa ja targu.
See ongi see pinnas, miks Eesti ja Soome muidu nii heades suhetes aeg-ajalt hõõrumised tekivad. Kuid lisaks psühholoogilistele ehk siis subjektiivsetele põhjustele on olemas ka objektiivsed.
Eesti ja Soome välis- ja julgeolekupoliitika on tegelikult täiesti erinev, eriti just julgeolekupoliitika. Eesti on NATO liige ja tema riiklik rippumatus sõltub peaaegu täielikult alliansi, eriti aga selle juhtriigi USA toetusest.
Soomlased seevastu NATO-sse astuda ei taha ja võõristavad USA-d. Soomlased usuvad, et kui asi karmiks läheb, saavad nad ka ise hakkama. On ju Talvesõjast kogemus olemas.
Venemaa jõhker käitumine Ukrainaga on küll toetust NATO-le suurendanud, kuid kaks kolmandikku soomlastest ei pea aliansiga ühinemist endiselt vajalikuks. Seega sooritab iga poliitik, kes vastuvoolu tahab ujuda, poliitilise enesetapu.
See seletabki viimast skandaalimaigulist lugu, kus Soome poliitikud hakkasid vingerdama seoses Ämaris korraldatavate NATO õhuväeõppustega, millest osalema on ka Soome kutsutud. Skandaal jõudis ka rahvusvahelisse meediasse, kus hakati rääkima lõhest Soome poliitilises juhtkonnas.
Eks ta üks keskpärane lugu ole, kui Soome peab kõiki oma NATO-suunalisi samme põhjalikult kaaluma, sest Venemaa on teda korduvalt ja mõnikord üsna räigelt NATO eest hoiatanud. Kuid liiga üleolevalt Soome valitud teesse ei peaks Eesti ka suhtuma.
Muidugi me võime Soomet nende tagasihoidliku välispoliitika pärast kritiseerida ja aeg-ajalt nende üle isegi irvitada, kuid fakt jääb faktiks: kui Soome hakkas Nõukogude Liidule vastu ja säilitas iseseisvuse, siis Eesti alistus vaikides ja sai kaela 50 aastat okupatsiooni.
Ja kuigi Venemaa on toonud Euroopa kohale taas sõjapilved, tahaks ikkagi loota, et kummalgi riigil ei ole vaja teha selliseid ränki valikuid nagu omal ajal ning riiklikku rippumatust võib hoida ka erinevate välispoliitikatega.
Toimetaja: Liis Velsker