Analüüs: senine karistuspraktika pole joobes juhtimist vähendanud
Justiitsministeeriumi analüüsist selgus, et senine karistuspraktika pole joobes juhtimise vähendamisel olnud piisavalt tulemuslik ning ministeerium leiab, et tähelepanu tuleb pöörata juhtide riskide hindamisele ning sellest lähtuvalt käitumise muutmisele suunatud karistusmeetmete arendamisele.
Analüüsis tõdetakse, et karistustel pole olulist mõju joobes juhtimise süütegude korduvusele ehk raskemad karistused nii karistuse liigi kui ka määra mõttes ei vähenda süütegude korduvust tulevikus, sest joobes juhtimise taga pole enamasti inimese ratsionaalne otsustus karistusmeetmete tõsiduse kaalumise näol.
Praeguses praktikas domineerivad menetluslikud lahendused ja karistusliigid on suunatud kiirele reageerimisele, kuid ministeerium leiab, et suuremat tähelepanu tuleks suunata konkreetse isiku riskidele ning nende maandamisele.
Suurim probleem joobes juhtide kohtlemisel seisneb konkreetse juhi riskidest ja vajadustest tulenevate karistus- ja mõjutusmeetemete puudumises, mis eelkõige tähendab seda, et Eestis puudub terviklik ja toimuv alkoholismiravi süsteem, mis on funktsionaalselt seotud karistussüsteemiga ning samuti pole kasutusel piisavalt käitumise muutmisele suunatud tõenduspõhiseid programme.
Analüüsi autorid märgivad, et praegu saab joobes juhtimise süütegudele reageerimiseks kasutada valdavalt karistuslikke meetmeid, mille potentsiaalne mõju joobes juhtimist ajendavatele või seda põhjustavatele teguritele tulevikus on minimaalne või puudub üldse.
Näiteks ei oma joobes juhi sõiduki konfiskeerimine olulist mõju rikkumiste toimepanemisele tulevikus ning konfiskeeritud sõidukite omanike puhul on süütegude korduvus jäänud keskmisest kõrgemaks ilmselt seetõttu, et risk pole mitte sõiduki olemasolu, vaid eeskätt inimese käitumist mõjutavad tegurid - alkoholisõltuvus, teadmised, hoiakud ja kogemused, mida ühe konkreetse sõiduki konfiskeerimine ei mõjuta.
Mininsteeriumi hinnangul võib 2009. aastal jõustunud seadusemuudatust, mille tulemusena eristatakse kuritegusid ja väärtegusid nüüd korduvuse asemel joobe raskuse järgi, tagantjärgi pidada üldjoontes õigustatuks.
Samas näitas analüüs, et reaalset ohtlikkust ning karistuste proportsionaalsust arvestades oleks olnud õigustatud väärtegude ja kuritegude vahelise piiri määratlemine ka veidi kõrgemal tasemel.
Reaalses karistuspraktikas võetakse korduvust karistuse liigi ja määra valimisel endiselt arvesse, kuigi seadus korduvrikkujatele raskemaid sanktsioonimäärasid ette ei näe.
Justiitsministeeriumi leiab, et joobe määra kui süüteo ohtlikkuse mõttes kõige olulisemat näitajat tuleks senisest enam arvesse võtta.
Statistika
Analüüsi andmetel on arvestuslikult igapäevaselt Eesti teedel 1-4000 alkoholi tarvitanud või narkojoobes sõidukijuhti, kellest tabatakse päevas keskmiselt 10–30 ehk 1-2 protsenti rikkujatest.
Suurema tõenäosusega tabatakse tugevamas joobes juhte, kelle ebaadekvaatne sõidustiil hakkab kergemini silma, kuid samas on nende tegelik osakaal liikluses märksa väiksem võrreldes vähesel määral alkoholi tarvitanud juhtidega.
Alkoholi või narkootikumide tarvitamisega seotud sõidukijuhtimise süüteod jaotusid 2014. aastal ligikaudsetel andmetel järgmiselt: 19 protsenti alkoholi tarvitamise tunnused, 42 protsenti kerge alkoholijoove ehk alla 1,5 mg/g, 30 protsenti keskmine alkoholijoove, seitse protsenti raske alkoholijoove ehk vähemalt 2,5 mg/g, kaks protsenti narkojoove.
Analüüs märkis, et Soomes läbi viidud vaatluste põhjal võib väita, et tegelikkuses ületab alkoholi tarvitamise tunnustega sõidukijuhtide arv selgelt joobes sõidukijuhtide arvu, kuid nende tabamise tõenäosus on lihtsalt märksa väiksem.
Kõrgem on joobes juhtimise kordumise risk nendel, keda on mõne viimase aasta jooksul selle eest juba korduvalt karistatud. Raskes alkoholijoobes ehk vere alkoholisisaldus vähemalt 2,5 mg/g või narkojoobes rikkumiste korduv toimepanemine suurendab uue süüteo riski märgatavalt.
Kergemas, väärteole vastavas alkoholijoobes ehk alla 1,5 mg/g juhtide puhul on uute sarnaste süütegude risk madalam ka siis, kui niisuguseid tegusid on toime pandud mõne aasta jooksul korduvalt.
Senine karistuspraktika
Joobe juhtimise väärtegude puhul domineerib karistuspraktikas rahatrahv, kuritegude puhul aga tingimisi vangistus.
Joobes sõidukijuhtimise väärteo eest mõistetud rahatrahvide keskmine oli 2014. aastal enam kui 760 eurot ning arest määrati keskmiselt 14 päevaks, juhtimisõigus võeti ära keskmiselt viieks kuuks.
Kuriteo eest mõistetud tingimisi vangistuse kestus oli 2011. aastal ligi neli kuud, rahaliste karistuste keskmine ligikaudu 870 eurot (arvestamata sundraha ja menetluskulusid) ning juhtimisõigus võeti lisakaristusena ära keskmiselt neljaks kuuks.
Joobes juhtimise kuritegudega seoses konfiskeeriti 2014. aastal 153 sõidukit, kusjuures konfiskeerimiste arv on alates aasta-aastalt kasvanud.
Justiitsministeeriumi analüüsi „Joobes sõidukijuhtimise analüüs: nähtuse ulatus, karistuspraktika ja retsidiivsus“ eesmärk oli hinnata joobes sõidukijuhtide suhtes kohaldatavat karistuspraktikat ning selle mõju uute sarnaste rikkumiste ärahoidmisel, samuti kirjeldada joobes sõidukijuhtimise ulatust ja süütegude korduvuse riski.
Analüüsis hinnati 1. juulil 2009 jõustunud seadusemuudatuste mõju ehk nende muudatuste tulemusena lähtutakse sellest ajast joobes sõidukijuhtimise väärteona või kuriteona kvalifitseerimisel joobe raskusest ning mitte teo korduvusest.
Toimetaja: Marek Kuul