Kari Käsper immigratsioonipoliitikast: inimeste vaba liikumine on tänapäeva normaalsus
Inimõiguste keskuse juhataja Kari Käsper märkis ETV saates "Vabariigi kodanikud" immigratsioonipoliitikat kommenteerides, et Eestil on aeg iseseisvalt otsustada, milline riik me moraalselt oleme. Ta märkis, et tänapäeva globaalses maailmas ei ole võimalik üles ehitada toimivat riiki, mis oleks suletud.
Käsper selgitas, et üks Euroopa Liidu põhieesmärke on tagada töötajate vaba liikumine, sest see toob omakorda kaasa majanduskasvu. Käsperi sõnul ei ole tänapäeval võimalik globaalses maailmas üles ehitada toimivat riiki, mis oleks suletud elanikkonnaga, kus inimesed ei saa minna teise riiki, kui nad seda soovivad või kui nad ei saa tulla kuskilt mujalt, sest ligipääs on kinni pandud.
"See on lihtsalt igapäevane normaalsus ja on kahju, et osa inimesi ei ole suutnud sellega harjuda. Aga see on asi, mida peavad ka poliitikud ja arvamusliidrid ja meedia ühiskonnale seletama, et see on tänapäeva normaalsus," rääkis ta.
Käsperi arvates tuleks Eestil iseseisva riigina otsustada, milline riik me moraalselt oleme ning kas abivajajaid ehk põgenikke aitame. "See ei ole numbrites kinni, vaid ühiskonna suhtumises, milline on meie inimõigusi austav positsioon, kas me oleme ühiskonnana nii küpsed, et aidata teisi," sõnas ta.
Tema sõnul peaks eristama kaht tüüpi sisserändajaid - majanduslikel põhjustel emigreeruvaid inimesi ja pagulasi, kes on rahvusvahelises õiguses selgelt defineeritud kui isikud, eks põgenevad oma koduriigist vägivalla, tagakiusamise, diskrimineerimise või sõja tõttu. Viimaseid on Eestil riigina nii moraalselt kui ka õiguslikult kohustuslik aktsepteerida, toonitas Käsper. Varjupaigaõigusesüsteem on Käsperi selgitusel üles ehitatud sellele, et iga inimene võib olla kindel, et kui ta satub oma riigis tagakiusamise ohvriks, siis tema ainsad valikud ei ole vangistus ja surm.
"Mingist massiimmigratsioonist rääkida on täiesti vastutustundetu ja lihtsalt vale, see on numbritega hirmutamine," lausus Käsper ja märkis, et Eesti kontekstis räägitakse pagulaste ümberpaigutamisel 100 või võib-olla 500 pagulasest, aga mitte sadadest tuhandetest. "See ei ole meie 1,3-miljonilise rahvaarvu juures mingi märkimisväärne suurus," lisas ta.
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni aseesimees Henn Põlluaas kinnitas, et nende erakond ei ole ainus, kes väidab, et massiimmigratsiooni jaoks ukse avamine ei ole Eesti tee. Tema hinnangul tuleks probleemiga tegeleda selle lähteriigis, peatada seal inimkaubandus jms.
Põlluaas nentis, et vaevalt ükski teine partei Eestis suurest ihast immigrante vastu võtta põleb, kuid ainult nende erakond julgeb arvamuse välja öelda. "Meil on väga hea näide Lääne-Euroopa näol, kuhu massiimmigratsioon on need ühiskonnad viinud," lausus ta.
Põlluaas ütles, tänane olukord Lõuna-Euroopas näitab, et Itaalia, Kreeka ja Malta ei ole oma piiri kaitsmisega toime tulnud ning neil on massiliselt immigrante, kes ei vasta tööturu vajadusele. "Neil on nii madal haridustase, et Euroopas neile töökohti pakkuda ei ole," sõnas ekrelane ja lisas: "Täna Euroopas kirve ja saega isegi Eestis ei tee midagi."
EKRE parlamendisaadik ennustab, et EL-i surve, et põgenikke hakataks liikmesriikide vahel jagama, läheb ajas aina suuremaks. Põlluaasa arvates ei saa me aga võrrelda end suurte Euroopa rahvastega, kuna meil on niigi mitu korda rohkem välismaa päritolu inimesi. Tema arvates peaks Eesti riik hoopis kaotama põhjused väljarändeks, et noored jääksid siia. Väljarännet ei põhjusta tema arvates sallimatus. "Kas Kalevipojad läksid siit selle pärast, et neid siin ei sallita?" küsis Põlluaas retooriliselt.
Ekrelane lisas, et ei tea kedagi, kes oleks vastu sellele, et inimesi aidata, kuid see oleks kümneid kordi efektiivsem, kui neid aidataks nende enda kodumaal, näiteks hariduse saamisel.
Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni aseesimees Valdo Randpere leidis, et Eesti ei olegi praegu eriline sihtriik, kuhu pagulased tahaksid tulla ning kus asüüli taotleda. "Eesti ei ole praegu neile kuidagi sihtriik," toonitas ta. Tema arvates võiks Eesti olla nutikas ning mõelda välja, millist tüüpi või millise haridustasemega inimesi me siia tooksime, et neist Eestile kasu oleks.
Randpere tuletas meelde, et iga Rootsi leibkond teenib aastas märkimisväärselt rohkem tänu sellele, et nad on võtnud endale tööjõuna sisserändajaid. Kuigi 90-ndate aastate algul olid rootslased väga vastu sellele, et immigrante vastu võetakse, siis nüüd on vastumeelsuse protsent langenud umbes 43 protsendini, sest Rootsi majanduslik olukord on oluliselt parem, selgitas Randpere.
"Rootsi heaoluühiskond ei toimiks absoluutselt ilma sisserändajateta," nentis ta. Samas on rootslased teinud Randpere arvates vea selles, et Rootsi riik ei ole tegelenud piisavalt sisserändajate integreerimisega. Reformierakondlase sõnul võtab Eesti rohkem sisserändajaid vastu siis, kui sellel on ka laiem ühiskondlik toetus.
MTÜ Pagulasabi juht Eero Janson nentis, et mittetulundusühingud täidavad neid auke, mida riik on tegemata jätnud. Tema toonitas, et kui me osaleme ÜRO pagulasabi programmis, siis saab iga riik ise öelda, kui palju põgenikke ta vastu võtab ja seada oma kvoodid. Janson tõi välja, et Euroopa võtab vastu vaid 5% kõikidest maailma pagulastest.
Mitmed uuringud näitavad, et Eestis ollakse immigrantide suhtes üsna vaenulikud. Samuti on meie pagulaspoliitika üsna range. Õhus on küsimus, kas me peaksime jagama teiste Euroopa riikidega vastutust põgenike vastuvõtmisel ning miks me ikkagi nii sallimatud oleme.
Toimetaja: Liis Velsker