Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.
Iiris Viirpalu: poliitkultuuritusest läbi eetika, usalduse ja tähenduse
Ühiskonna alus on ühised väärtused, teatav kirjutamata ja kirjutatud reeglite koodeks, millest on kantud kollektiivne moraal ja eetika. Ametlikul kujul väljenduvad need seadusandluses, vabas vormis aga arvestavas suhtumises kaasinimestesse. Kuid mis saab ühiskonnast, kus eetika ja elementaarne viisakus on jalge alla tallatud, kus poliitiline vastutus on kadumas isegi mõistena?
Eetikast on tänapäeval kombeks kombainiga üle sõita, olgu näiteks valimiskampaania või suhtlus valijaga. Ja selle kombainiga häid viljapäid ei lõigata.
Eestis on puudus väärikast ühiskondlikust arutelust, kus kodanikkond on võrdse partneri, mitte lambakarja rollis. Kusjuures ülalt alla vaatamise mentaliteet on arusaamatu riigis, kus ametlikult kehtib demokraatia, mis algupäraselt tähendab rahva võimu. Valija on ideaalis see, kes annab suuna, kes otsustab. Elementaarne peaks olema, et temaga arvestatakse ja temast peetakse lugu.
Tasakaaluka, argumenteeritud debati asemele on Eesti avalikku ruumi tulnud mahategemine: nii debattides kui üldises suhtumises rahvasse lubab vähemalt osa poliitikuid endale lugupidamatust ja emotsioonide ajel lahmimist. Otse-eetris kaasdebateerija või ajalehekülgedel inimeste solvamine on poliitiku puhul vähemalt minu isiklike eetikaparameetrite järgi absoluutselt vastuvõetamatu. Selle suhtes peaks kehtima nulltolerants ja vajaduse korral konkreetsed õiguslikud sanktsioonid.
Kus on sisu?
Karjuv sisutus vaatab vastu valimisreklaamidelt, mis oma läbimõelduselt jäävad alla enamikule toote- ja teenusereklaamidest, olles samal ajal igavad ja ühetaolised. Valimisreklaamil on küll kindel formaat, kuid loosungid võiksid ometi midagi tähendada.
Semiootikat õppinuna olen harjunud kõikjal tähendust nägema ja seda otsima. Inimesena otsin samuti sisu ja tähendust, nii inimsuhetes kui -tegevuses. Minus ei tekita reaktsiooni loosungid, mis kujutavad endast üle-eelmiste valimiste loosungeid lihtsalt teistes värvides, ega sõnumid, mis on kantud vastandumisest ja konkurendi halba valgusse tirimisest.
Lisaks häirivad lubadused, mis kohalike omavalitsuste valimiste eel letti lükatakse, ent mille täitmiseks vajalik raha andmine ei ole isegi kohaliku omavalitsuse pädevuses või lubadused, mis on juba kinnitatud ja mugaval ajal avalikkuses ära mainitud. Kulunud ja äraleierdatud sõnad nagu "efektiivsus", "tootlikkus", "ressursid" on oma aja ära elanud, need on tähendustühjad, kuna heidavad kõrvale inimese elukvaliteedi ja argitegelikkuse. Iga riigi baasressurss on aga eelkõige selles elavad inimesed.
Sisu on oluline arutleva ühiskonna seisukohast tervikuna: loeb oma argumentide esitamine põhjendatult, mitte ainult kuivadele faktidele, vaid intelligentsusele tuginedes. Ma eelistan näha kandidaate, kelle sõnavõttudest peegeldub nende erudeeritus, analüüsivõime ja sisuka diskussiooni pidamise oskus. Numbreid ja statistikat oskab lugeda igaüks, poliitmaastiku kogemus ja sellest saadavad teadmised kujundavad aga poliitiku reaalse maine ja väärtuse antud valdkonnas.
Milleks valida?
Olen viimasel ajal kaalunud valimaminekust loobumist ning sama olen kuulnud erinevate eagruppide esindajatelt oma tutvusringkonnas. Põhjus on lihtne: olukorras, kus kõik suuremad poliitilised jõud ja parlamendierakonnad on jäänud vahele skandaalide ja JOKK-poliitikaga, ei näe tavakodanik enam potentsiaali ega valikut.
Esindusdemokraatias antava mandaadi sügavam tähendus kätkeb usaldust inimese vastu, keda valitakse. Usalduse kaudu langeb valitud esindajale suur vastutus. Kuna tajun, et erakondade esindajad ei ole oma ülesannete kõrgusel, nad ei suuda kanda neile pandud ühiskondliku vastutuse koormat, on kadunud usaldus ja seeläbi võin hääle seekord andmata jätta. Oskamatus ja soovimatus valida viib ühiskonna aga laiaplaanilise kriisi lävele, mille valguses on poliitilised jõud sunnitud muutma tegevusplaane.
Eelnev on nending, kuid selleks, et midagi päriselt liikuma panna, on vaja lahendusi ja toimivad lahendused tulenevad süsteemi enese loogikast. Lahendused Eestis tõusevad minu silmis eestimaalasest. Sellestsamast, kes on valiku ees - minna Soome või rabada, et lõpetada äraaetud hobusena, maksta ära kommunaalmaksed või osta süüa.
Võtame Eesti tagasi
Ma tahan elada oma kodumaal, emakeelses kultuuriruumis, lugeda ja kirjutada selles rikkas keeles, suhelda inimestega, kellega jagan ühist maailmamõistmist, ajalugu ja pärimust. Ma tahan elada kodumaal, kaotamata eneseväärikust ja tunnet, et mind ja mu panust väärtustatakse. Välismaale parema elu peale minek oleks minu jaoks allaandmine.
Ainsa lahendusena näen kannapööret mentaliteedis - kui harjumuspäraselt valitakse maailmavaadet ja erakonda, siis oleks ehk ratsionaalsem valida indiviidi. Südametunnistuse häält kuulda võttes, otsides kandidaati, kelles alles põhiväärtused. Inimest poliitikunahas.
Selleks tuleb olla kursis ümbritsevaga, sukelduda räpasesse poliitmerre ja seal ujuma õppida. Mida haritum on valijaskond, seda keerulisem on teda ajupesta. Intelligentsed, analüüsivad, oma arvamusega inimesed ei moodusta anonüümset lambakarja, kellele võimalik häbitult ülalt alla vaadata või keda hingepiinata tallata. Kui kodanikud näevad endal vastutust ja on nõus selle võtma, saama asjatundjaks ühiskondlikel teemadel, on võimalik süvendada osalusdemokraatiat.
Seetõttu kutsun üles iga inimest, olgu ta noor või vana, rääkigu mis keeles tahes, mõttega ühiskonnas osalema. Külastama mõttetalgute, rahvakogu ja arvamusfestivali laadseid üritusi, kus on võimalik intelligentses keskkonnas üksteist mutta trampimata lahendusi leida. Ja ise mõelda, kaasa rääkida, koos olla.
Kodanikualgatused ja-seltsid demonstreerivad soovi midagi ise ära teha ja võimet panustada terve elukeskkonna loomisse. Varemgi on ühtekuuluvustunne ja aktiivsete mõtlevate inimeste koondumine Eestit edasi aidanud. Ehk aitab see ka juhul, kui kriis on vaikiv ja rahulolematus valitseb mitte väliste, vaid sisemiste jõudude suhtes?
Võib-olla nii me jõuame aega, kus saame Eesti üle päriselt uhked olla, sest see on meie loodud, meie kujundatud. Praegu on paraku lihtsalt piinlik.
Autor on Eesti Noorteühenduste Liidu varivalimiste projekti meedia- ja kommunikatsioonikoordinaator.
Eestis on puudus väärikast ühiskondlikust arutelust, kus kodanikkond on võrdse partneri, mitte lambakarja rollis. Kusjuures ülalt alla vaatamise mentaliteet on arusaamatu riigis, kus ametlikult kehtib demokraatia, mis algupäraselt tähendab rahva võimu. Valija on ideaalis see, kes annab suuna, kes otsustab. Elementaarne peaks olema, et temaga arvestatakse ja temast peetakse lugu.
Tasakaaluka, argumenteeritud debati asemele on Eesti avalikku ruumi tulnud mahategemine: nii debattides kui üldises suhtumises rahvasse lubab vähemalt osa poliitikuid endale lugupidamatust ja emotsioonide ajel lahmimist. Otse-eetris kaasdebateerija või ajalehekülgedel inimeste solvamine on poliitiku puhul vähemalt minu isiklike eetikaparameetrite järgi absoluutselt vastuvõetamatu. Selle suhtes peaks kehtima nulltolerants ja vajaduse korral konkreetsed õiguslikud sanktsioonid.
Kus on sisu?
Karjuv sisutus vaatab vastu valimisreklaamidelt, mis oma läbimõelduselt jäävad alla enamikule toote- ja teenusereklaamidest, olles samal ajal igavad ja ühetaolised. Valimisreklaamil on küll kindel formaat, kuid loosungid võiksid ometi midagi tähendada.
Semiootikat õppinuna olen harjunud kõikjal tähendust nägema ja seda otsima. Inimesena otsin samuti sisu ja tähendust, nii inimsuhetes kui -tegevuses. Minus ei tekita reaktsiooni loosungid, mis kujutavad endast üle-eelmiste valimiste loosungeid lihtsalt teistes värvides, ega sõnumid, mis on kantud vastandumisest ja konkurendi halba valgusse tirimisest.
Lisaks häirivad lubadused, mis kohalike omavalitsuste valimiste eel letti lükatakse, ent mille täitmiseks vajalik raha andmine ei ole isegi kohaliku omavalitsuse pädevuses või lubadused, mis on juba kinnitatud ja mugaval ajal avalikkuses ära mainitud. Kulunud ja äraleierdatud sõnad nagu "efektiivsus", "tootlikkus", "ressursid" on oma aja ära elanud, need on tähendustühjad, kuna heidavad kõrvale inimese elukvaliteedi ja argitegelikkuse. Iga riigi baasressurss on aga eelkõige selles elavad inimesed.
Sisu on oluline arutleva ühiskonna seisukohast tervikuna: loeb oma argumentide esitamine põhjendatult, mitte ainult kuivadele faktidele, vaid intelligentsusele tuginedes. Ma eelistan näha kandidaate, kelle sõnavõttudest peegeldub nende erudeeritus, analüüsivõime ja sisuka diskussiooni pidamise oskus. Numbreid ja statistikat oskab lugeda igaüks, poliitmaastiku kogemus ja sellest saadavad teadmised kujundavad aga poliitiku reaalse maine ja väärtuse antud valdkonnas.
Milleks valida?
Olen viimasel ajal kaalunud valimaminekust loobumist ning sama olen kuulnud erinevate eagruppide esindajatelt oma tutvusringkonnas. Põhjus on lihtne: olukorras, kus kõik suuremad poliitilised jõud ja parlamendierakonnad on jäänud vahele skandaalide ja JOKK-poliitikaga, ei näe tavakodanik enam potentsiaali ega valikut.
Esindusdemokraatias antava mandaadi sügavam tähendus kätkeb usaldust inimese vastu, keda valitakse. Usalduse kaudu langeb valitud esindajale suur vastutus. Kuna tajun, et erakondade esindajad ei ole oma ülesannete kõrgusel, nad ei suuda kanda neile pandud ühiskondliku vastutuse koormat, on kadunud usaldus ja seeläbi võin hääle seekord andmata jätta. Oskamatus ja soovimatus valida viib ühiskonna aga laiaplaanilise kriisi lävele, mille valguses on poliitilised jõud sunnitud muutma tegevusplaane.
Eelnev on nending, kuid selleks, et midagi päriselt liikuma panna, on vaja lahendusi ja toimivad lahendused tulenevad süsteemi enese loogikast. Lahendused Eestis tõusevad minu silmis eestimaalasest. Sellestsamast, kes on valiku ees - minna Soome või rabada, et lõpetada äraaetud hobusena, maksta ära kommunaalmaksed või osta süüa.
Võtame Eesti tagasi
Ma tahan elada oma kodumaal, emakeelses kultuuriruumis, lugeda ja kirjutada selles rikkas keeles, suhelda inimestega, kellega jagan ühist maailmamõistmist, ajalugu ja pärimust. Ma tahan elada kodumaal, kaotamata eneseväärikust ja tunnet, et mind ja mu panust väärtustatakse. Välismaale parema elu peale minek oleks minu jaoks allaandmine.
Ainsa lahendusena näen kannapööret mentaliteedis - kui harjumuspäraselt valitakse maailmavaadet ja erakonda, siis oleks ehk ratsionaalsem valida indiviidi. Südametunnistuse häält kuulda võttes, otsides kandidaati, kelles alles põhiväärtused. Inimest poliitikunahas.
Selleks tuleb olla kursis ümbritsevaga, sukelduda räpasesse poliitmerre ja seal ujuma õppida. Mida haritum on valijaskond, seda keerulisem on teda ajupesta. Intelligentsed, analüüsivad, oma arvamusega inimesed ei moodusta anonüümset lambakarja, kellele võimalik häbitult ülalt alla vaadata või keda hingepiinata tallata. Kui kodanikud näevad endal vastutust ja on nõus selle võtma, saama asjatundjaks ühiskondlikel teemadel, on võimalik süvendada osalusdemokraatiat.
Seetõttu kutsun üles iga inimest, olgu ta noor või vana, rääkigu mis keeles tahes, mõttega ühiskonnas osalema. Külastama mõttetalgute, rahvakogu ja arvamusfestivali laadseid üritusi, kus on võimalik intelligentses keskkonnas üksteist mutta trampimata lahendusi leida. Ja ise mõelda, kaasa rääkida, koos olla.
Kodanikualgatused ja-seltsid demonstreerivad soovi midagi ise ära teha ja võimet panustada terve elukeskkonna loomisse. Varemgi on ühtekuuluvustunne ja aktiivsete mõtlevate inimeste koondumine Eestit edasi aidanud. Ehk aitab see ka juhul, kui kriis on vaikiv ja rahulolematus valitseb mitte väliste, vaid sisemiste jõudude suhtes?
Võib-olla nii me jõuame aega, kus saame Eesti üle päriselt uhked olla, sest see on meie loodud, meie kujundatud. Praegu on paraku lihtsalt piinlik.
Autor on Eesti Noorteühenduste Liidu varivalimiste projekti meedia- ja kommunikatsioonikoordinaator.
Toimetaja: Rain Kooli