Eesti ettevõtjad rajavad teed sallivamatele töösuhetele
Eesti tööandjad on üha enam kohustatud ja ka ise huvitatud diskrimineerimisvaba organisatsiooni loomisest. Töö-alane kiusamine on aga levinud oluliselt laiemalt kui vaid seksuaalse sättumuse alusel, leidis võrdõigusvolinik.
Võrdõigusvoliniku Liisa Pakosta sõnul võib Eesti tööandjaid üldiselt meeldiva töö-õhkkonna loomise eest kiita, kuid vaadates esitatud kaebusi, saab öelda, et ebaviisakusi ja negatiivse õhkkonna loomist tuleb ette väga erinevatel teemadel.
"See ei puuduta ainult LGBT-kogukonda, vaid inimesed leiavad võimalusi üksteisele halvasti öelda ka muudel põhjustel," rääkis Pakosta Raadio 2 saates Helle Rudile.
Võrdõigusvolinik tutvustas täna trükist "Sinu õigused tööelus. Lesbid, geid ja biseksuaalid", mis sedastab 2011. aastal kogutud andmete põhjal, et viimastel aastatel just tööandjad olnud sallivuse propageerimise eestvedajateks.
Pakosta sõnul on ettevõtjad mõistnud, et nende tegevusest sõltub inimeste rahulolu ja ka tööind, samuti ollakse töö-alase diskrimineerimise osas teadlikumad. Seega märgatakse probleemi enam, julgetakse sellest rääkida ning ka lahendusi otsida.
Brošüür sedastab ka neli soovitust, mida tööandjad võiks sõbralikuma organisatsiooni loomiseks teha.
Need on:
1) panustada inimväärikusel ja erinevuste austamisel põhineva organisatsioonikultuuri arendamisse;
2) rõhuda võrdse kohtlemise poliitikale;
3) koostada töökoha eetika-koodeks;
4) luua ebavõrdse kohtlemise teatamise süsteem.
Kui näiteks Skype või Transferwise on selgelt ise salliva töökoha loomise initsiatiivi näidanud, siis paljud ettevõtted on eelmainitud tingimuste täitmiseks kohustatud. Need on firmad, kes soovivad võtta suuri laene näiteks Euroopa investeeringupangast või suurematest Põhjamaade pankadest. Samuti tuleb meeldiva töökeskkonna loomise vastutus võtta nn eurorahade taotlemisel.
"Välissurvet on olnud palju ning ettevõtted, kes on oma ettevõtet laenude ja toetustega jõukamaks ning jõudsamaks arendanud, on seda juba tegemas või suunatakse nende tähelepanu teemale sunniviisiliselt," sõnas Pakosta.
Trükis on täies mahus leitav võrdõigusvoliniku kodulehelt.
Eraelust ei pea tööl rääkima
Liisa Pakosta meenutas, et kui inimene tunneb, et ei soovi töökohas oma eraelust rääkida, ei kohusta selleks ka miski. See kehtib mistahes töötaja kohta. Õigust küsida ei ole ei tööandjal ega töökaaslastel.
Juhul, kui inimene tunnetab töökohas diskrimineerimist, tuleks kaaluda tööandjale probleemi rääkimist ning sel puhul ka eraeluliste aspektide avamist. Seda selleks, et tööandja teaks probleemi tagamaid ning suudaks võimaliku kiusamise tuvastada.
Samuti sedastab töölepinguseadus, et tööandja ei tohi küsida töötajalt nende aspektide kohta, mis ei ole otseses seoses ametikohustuste täitmisega. Sama kehtib ka õpetaja ja õpilase suhete kohta - õpetaja tööd ei puuduta näiteks kuidagi see, millise seksuaalse sättumusega on tema õpilane, selgitas Pakosta.
Toimetaja: Greete Palmiste