Intervjuu Tõnis Lukasega: ERM vajab hädasti töökäsi
Eesti Rahva Muuseumi direktor Tõnis Lukas loodab, et oodatust suurem piletimüük lubab palgata lisatööjõudu ning tänastele muuseumitöötajatele pisut hingamisruumi anda.
„Helide täielikuks kuulamiseks tuleb panna kõrv vastu puitkonstruktsiooni.“ Niisugused juhendid antakse kaasa Elo Liivi kujundatud enam kui seitsme meetrise jõuluinstallatsiooniga. Tõnis Lukas, siin majas vist võetakse kõik asjad väga suurelt ette.
See maja on suur nii mahtude kui ka sisu poolest. Nii et me katsume olla kohati suuremad, kui seni oleme harjunud.
Aga räägime siis kõigepealt suurtest arvudest. Esialgne lootus saada aasta lõpuks 50 000 külastajat, täitus juba novembri keskel. Mis uus aastalõpuprognoos on?
Ma arvan, et aasta lõpuks on meil 90 000 külastajat. Ja ma usun, et päris paljud inimesed on käinud ka maja väljastpoolt uudistamas. Lisaks on ju veel ka üritused, nii et kokku on seda maja näinud kindlasti palju üle saja tuhande inimese.
"Kui sellel muuseumil poleks arhitektuuriliselt huvitavat vormi, oleks teda Pariisis ja Tokyos raske tutvustada."
Üks juba kaua aega tagasi välja käidud ootus on, et ERM meelitab aastas ligi 30 000 väliskülastajat. Kuidas paistab, kas välismaalased on muuseumi üles leidnud?
Me eraldi välismaalaste statistikat ei tee. Aga esimestel päevadel oligi rohkem välisgruppe. Tuldi Soomest, Jaapanist, Prantsusmaalt. Kui sellel muuseumil poleks arhitektuuriliselt huvitavat vormi, oleks teda Pariisis ja Tokyos raske tutvustada. Aga meie asi on muidugi olla aktiivsem lähiturgudel, ehk Lätis, Soomes ja Venemaal. Ning Ahhaa teatas oma külastajarekordist ja Tartu hotellides on ööbinud sellel sügiselt tunduvalt rohkem rahvast kui eelmisel sügisel. Niisiis võib öelda, et meie strateegiline plaan olla mitte kellegi konkurent vaid Eesti ja Tartu uus võimalus, on ellu läinud.
Iga uue asjaga on niimoodi, et esimestel kasutuskuudel tulevad suuremad vead välja. No kasvõi näiteks see, et uue hoone kõik põrandad pole loodis.
Jah, mis puudutab hoonet, siis siin on kindlasti ka selliseid vaegtöid, mida oleks saanud ära hoida. On mõnes punktis olnud kvaliteedivaidlusi ehitaja ja RKASi vahel. Aga on ka loomulikku hoone vajumist, erinevaid temperatuuri-niiskuseküsimusi, mis ajapikku lähevadki paika. See maja on tohutult suur ning meil on olnud tuhandeid detaile ning sadu probleeme. Aga see saadab sellise suure organismi puhul meid niikuinii.
Ühe asja tooks veel välja. Nimelt on suuremad üritused näidanud, et ERMi juures ei jagu parkimiskohti. Või vähemalt ei leia külastajad neid kõiki üles.
See esimene, linna poolne parkla on tihti täiesti täis. Aga alakoormatud on B-sissepääsu juures olevad parklad. Meie jaoks on probleem hoopis selles, et viidasüsteem maja ümber saaks korda. Me kogu aeg ootame ja ootame ja lubatakse... Loodame, et lähiajal on mõlemal pool maja suured monumentaalsed osundused, mis näitaks, kus on A-sissepääs, kus on B-sissepääs. Siis kindlasti ka koormus eri parklate vahel ühtlustub.
Hanke võitja pidi viidad 12 000 euro eest detsembri alguseks üles seadma.
Jah, aga need asjad venivad. Ega meil ei ole ka täit ülevaadet, sest läbirääkimisi peab RKAS.
Praegu koostatakse ERMi tuleva aasta eelarvet. Sügisel räägiti 7,3 miljoni euro suurusest eelarvest, kusjuures enam kui viis miljonit tuleb riigilt ning kaks miljonit oma tuludest. Kas need proportsioonid jäävad paika?
No suurusjärk ei muutu, aga omatulu prognoosi me arvatavasti suurendame. Selle arvelt tahame jaanipäeval avada ühe suure rahvarõivaste näituse tuhandel ruutmeetril. Ühtlasi läheb raha tööjõu palkamiseks. Sest me tahame oma enese kultuurisündmuste mahtu suurendada ning meil on mitmes lõigus liiga pingeline see elu. Ei ole võimalik samade inimestega maja teenendada. Aasta keskpaigas oli meil veel 109 töötajat, nüüd on neid üle kahesaja.
"Me ei saa ju neid ruume tühjaks jätta ega kogu tegevust väljastpoolt tellida."
Aga inimesi oleks vaja veel rohkem? Näib, et kohati see tänaste töötajate entusiasm ja töörõõm kaalub töö- ja puhkeajaseaduse üles.
See on ääre peal toitlustuse ja sündmuskorralduse osas. Meie asutuse struktuur on riigi poolt vaadates tavalise kultuuriasutuse struktuur aga tegelikult nõuab maja hoopis midagi muud. Me ei saa ju neid ruume tühjaks jätta ega kogu tegevust väljastpoolt tellida. Järelikult me peame tegema kultuuriüritusi, peame inimesi toitlustama. Ehk nendes lõikudes, kus koormus on väga suur ja riik pole töökohti loonud – ja ei peagi seda ehk tegema – nendes lõikudes on pinge veel suurem, kui mujal.
Novembri lõpus kuulutati välja uus köögitehnika riigihange. Millal siis Tartu restoranipidajaid hirmutanud köök valmis saab?
Praeguste tempode järgi on selge, et me ei saa seda enne veebruari lõppu. Seni peavad meie kokad töötama ajutiste vahenditega. Kui aga rääkida sellest, kas me pidime ise toitlustama või mitte, siis jumal tänatud, et me selle otsuse langetasime. Meie töömahu juures vajame paindlikkust ise asju korralda. Ma arvan ka, et kõik Tartu restoranipidajad on ammu aru saanud, et kui me toome linna inimesi juurde, siis kõik need , kes siia ööbima jäävad, lähevad sööma Rüütli tänavale või Raekoja Platsile.
Ees ootab veel hea hulk investeeringuid. Mida tähendab muuseumi rahakotile see, et kui tänavu sai üsna palju teha veel ehitusrahadest, siis edaspidi tuleb oma eelarvega läbi ajada.
Osa hankeid on täna veel RKASi hallata. See tähendab, et labori sisustust me loodame saada nende abil, ruloosid akende ette samuti. Aga kui näituste tarvis on tehtud multimeedialahenduste investeering, siis on selge, et kõik see hakkab paari aastaga vananema. Nii et me peame oma tulu teenima ka selleks, et maja üldse käigus hoida. Lisaks tuleb moodustada ka teatud reserv.
Tegelikult ulatuvad plaanid majast väljagi. Täna, kui muuseumi taga jalutada, leiab külakiige, mis ilmselt turvalisuse huvides on lukku pandud. Aga tulevaks kevadeks on plaan ERMi ja vana Raadi mõisahoone vahel avada teemapark. Millal siis käsitöökojad ja uued kiiged püsti pannakse?
Loodame käsitöökodade rajamisega alustada kevadel ja selle aasta jooksul saada neist kolm-neli ka üles. Loodame laste mängumooduleid üles seada, väligrille püsti panna ja loodame aktiivse elu tuua ka viinaköögi varemetesse, kuhu praeguseks on ehitatud päris uhke rajatis. Edasises plaanis on veel lava ehitamine aga kõike korraga ei jõua. Seda enam, et need rahad tuleb meil endal teenida ja ise leida. Kusjuures juba praegu on firmasid, kes on asunud meie väliala projekti ka rahaliselt toetama.
Aga mis nendes käsitöökodades sisuliselt toimuma hakkab?
Üks koda on toidukultuurile pühendatud, teistele peavad sisu andma käsitöömeistrid ise. Kas see on nahk, kas see on kanepiköite tegemine, kas see on sepatööde või tekstiiliga seotud, meil on huvilisi päris palju. Eelmisel nädalal käis siin näiteks suitsusauna seminar. Ja meie mõte on teha Raadi järve äärde suitsusaun. Tõenäoliselt me ei tee siin küll suurt saunatamist, võib-olla teeme hoopis liha suitsutamist.
"Ma olen armunud Kukruse Emandasse."
Läheme nüüd lõpetuseks tagasi muuseumimajja. Ehkki lemmikasju ongi tobe küsida, siis ikkagi, kui teile tuleb välismaalt sõber külla, siis missuguse eksponaadi juurde te ta esimesena viite?
Kahtlemata viin ma külalise kõigepealt Eesti rahva reliikvia, EÜSi esimese originaalse sini-must-valge lipu juurde lipusaalis. Aga ma olen armunud Kukruse Emandasse. Kõigepealt see on fenomenaalne, kuidas ta puhkab selles samas maapinnas, kuhu ta omal ajal 13. sajandi alguses sängitati. Aga teiselt poolt on see objekt väga läbi uuritud ja seetõttu on emanda juures ka puutetundlik laud, kus saab vaadata kõiki neid panuseid ja riidefragmente, mis on tänaseks rekonstrueeritud. Ja ka selle daami toonase välimuse saab endale ette manada. Seal näeb tohutut süvenemist. Me teame sellest objektist kõike, mida tänapäeva teadus lubab välja pigistada. Ja see näitab, et me oleme väga teaduspõhine muuseum.