Erkki Koort: kuidas tõde paistab
Me kõik püüame igapäevaselt eristada, milline on tõde ja milline vale. Seda ei muuda mitte niivõrd raskeks info esitamine kui just info esitamise kiirus ja info paljusus. Tõe, pooltõe ja vale eristamine on suures infomassiivis üha raskem. Esmase väljakutse seab see just ajakirjanikele, sest just nemad on üks enim "ohustatud" elualasid, kelle suunas infooperatsioone tehakse ja kelle pähe oma mõtteid püütakse istutada. Selleks, et need leviksid edasi ning saavutaksid seeläbi suurema usaldusväärsuse.
Eesti on üks suurima pressivabadusega riike. See näitab meie riigi, rahva, ühiskonnakorralduse tugevust ja liikumist küpsuse suunas. Sellega kaasneb loomulikult ka vastutus ja mida suurem on usalduse määr, seda suurem on ka vastutuse määr. Hea mainega ja kõrge usaldusväärsusega asutusel, väljaandel või isikul on võetud kurss moraalse kompassi suuna järgi. Kursist kõrvale kaldumine või kriitikameele ja tähelepanu hajumine on ohtlik, kuna kontrollimata pooltõde või lausvale transformeerub seetõttu kiirelt usutavaks faktiks.
Infosõda on internetiajastul palju tõhusam ja kõikehõlmavam, kui kunagi varem. Nii riikidevahelistes kui näiteks terroriorganisatsioonidega seotud konfliktides kasutatakse inimeste mõjutamiseks relvadest palju enam (massi)meediat. Levinud võteteks rahva meelsuse kallutamisel on kõikvõimalik "nihkes" informatsioon. Vastasest püütakse jätta mulje kui moraalitust, nõrgast, enamuse toetuseta vägivallatsejast, kelle saatus ei saa olla muud kui lõplik häving. Enda motiividele püütakse lisada üllast kangelaslikkust, näidata, et tegutsetakse "rahva kaitseks".
Infosõjas kasutatakse ära inimeste loomupärast omadust jõuda nappide ette antud faktide põhjal ilma ratsionaalse kaalumiseta kiirete järelduseni. Propaganda eesmärk on mängida inimeste emotsioonidel ja ebakindlustundel ning väänata loogikat igal võimalusel. Demokraatlikus ühiskonnas peab olema selline manipuleerimine välistatud. Inimeste võimalus ja soov esitada küsimusi, kontrollida fakte, seostada sündmusi, olla kriitilised on parim kaitse propaganda vastu ning muudab meie vastupanuvõimet tugevamaks.
Tuleb tõdeda, et igapäevaste infotarbijatena saame tohutult infot, mille sünteesile ja analüüsile kuluva aja/kasuteguri korrelatsioon kvaliteedi hindamiseks võib jääda küsitavaks. Reeglina tõrgub kahtlustav inimloomus ebausaldusväärse sildiga allika objektiivset infot usaldamast. Olen näinud pealkirju, kus mõni väljaanne on tsiteerinud Venemaa infoportaali või telekanalit, olles ise selle päev või paar varem Venemaa valitsuse kontrollitavaks ja juhitavaks meediakanaliks liigitanud. Allikakriitilisuse säilitamine on info objektiivsel hindamisel ja edastamisel ülioluline. Ka igapäevaelus me ei võta iga külahullu juttu tõsiselt, olgu need pajatused kui huvitavad tahes.
Tavapärane infosõja võte on faktidega manipuleerimine. Valede, teineteisele vastukäivate või tugevalt moonutad faktide esitamine. Sel puhul tasub kõrvutada eelnevat infot ning sündmustevahelisi seoseid täiendavalt esitatud faktidega. Võttes kõike pimesi "päike tõuseb idast" aksioomina, jõuame kiiresti info kontrollimatu vahendamiseni. Teisalt on selge, et päike tõuseb idast ning vastupidiselt esitatud fakti peab ära tundma ning selline tähelepanek on üks võimalus märgata moonutatud infot. Faktivõltsing ei tähenda tänapäeval ainult teksti manipuleerimist vaid võib olla ka foto või video moondamine. Nii oleme näinud olukordi, kus võltsingud, vales kontekstis esitatud fotod-videod, olustikureportaažid jõuavad nõrga eelkontrolli tõttu usaldusväärsesse massimeediasse.
Nii Venemaa kui ka Ukraina peavad hetkel infosõda ning ilmselgelt on meediakanalitel raskusi pooltõe ja vale eristamisel. Ma olen kindel, et Eesti vastavad eksperdid on nõus aitama ja oma teadmisi pakkuma tausta ja faktide tõlgendamisel jne. Ekspertide kaasamisel üldiselt tasub muidugi arvestada nende antavat lisaväärtust ning seda, kas inimene on tegelik või näiline ekspert.
Meieni jõuab pidevalt tohutult infot sündmuste kohta, mille toimumise vahetuks tunnistajaks me ise ei ole. Isegi viibimine mõnes välisriigis suursündmuse või -õnnetuse ajal ei anna meile pilti kogu riigis toimuvast. Me ei pea piirduma ainult teksti lugemisega ning selle endale arusaadavasse keelde tõlkimisega, vaid peame tegelema ka sisu ja konteksti tõlkimisega.
Riigina on meie ülesandeks kaitsta oma kodanikke. Infosõja kontekstis on selles kaitsevõimes oluline ja ehk isegi põhiroll inimesel endal ja tema mõtlemisvõimel. Fakt on see, et Eesti suudab koos partneritega täna tagada riigi julgeolekut.
Toimetaja: Oliver Kahu