Külli Taro: häälte “kadumine” presidendivalimistel näitab hoopis demokraatia ja õigusriigi tugevust

Külli Taro. (Foto: Postimees/Scanpix)
Külli Taro, riigivalitsemise ekspert
2.09.2016 12:45
Allikas: Vikerraadio kommentaar
Rubriik: Arvamus

”Häälte “kadumine” pole probleem, vaid näitab hoopis demokraatia ja õigusriigi tugevust. See tähendab saadikute vaba tahte ja südametunnistuse võitu etteantud suuniste üle,” kirjutab riigivalitsemise ekspert Külli Taro oma arvamusloos.

Meediat jälgides tundub, et viimase nädala põhimure on presidendivalimistel “kadunud” hääled, parteidistsipliini murenemine ja et kokkulepped ei kehti. Tegelik probleem on ju hoopis see, et riigikogu ei saanud oma ülesandega hakkama. Ei suudetud leida kandidaati, kes kogunuks Vabariigi Presidendi valimistel piisavalt hääli.

Kui ükski kandidaat piisavale hulgale riigikogu liikmetest ei sobinud, siis loogika ütleb, et on kaks võimalust – kas polnud õiget kandidaati või hääletati oma sisemise veendumuse vastaselt. Mõlemad variandid tähendavad läbikukkumist.

Selmet keskenduda põhiseadusliku ülesande täitmisele (ehk leida Eestile võimalikult hea president), tegeleti rohkem meie ja teie kandidaatide vastandamise ja parteiliste liivakastimängudega. Erakondade juhid manitsesid sõnakuulmatuid saadikuid ja räägiti kohatult erakondlikest võitudest ja kaotustest. Ka kommentaatorid läksid kaasa n-ö mängu ilule keskendumisega.

Millal küll jõudsime riigijuhtimises olukorda, kus eesmärk on läinud silmist ja kadunud oskus näha laiemat pilti? Riigimehelikkusest ei maksa üldse rääkida.

Presidendi amet on nii koormav, et ainult väga suure missioonitundega või väga edev inimene võib seda tahta. Ja sellest viimasest õnnetusest tuleks küll Eestit hoida.

Häälte “kadumine” näitab aga hoopis demokraatia ja õigusriigi tugevust. See tähendab saadikute vaba tahte ja südametunnistuse võitu etteantud suuniste üle. Muidugi on selline kontrollimatu olukord suur probleem erakondade juhtidele, sest see tähendab, et nende läbirääkimisvõime on nõrgem – võime lubada kindlat arvu hääli annab võimu. Ent erakonna tugevust peaks näitama hoopis see, kui liikmed hääletavad vastavalt kokkulepitule sellepärast, et nad leiavad, et see kokkulepe on Eestile parim. Pimesi ettekirjutuse kohaselt käituvat massi pole parlamenti vaja.

Valimiskogul on võimalik vead parandada ja alustada värskelt lehelt. Otsida presidendi tööks sobivat kandidaati maa alt ja maa pealt. Püüda veenda neidki, kes ehk ise sellesse ametisse väga ei kipugi. Olen nõus Juku-Kalle Raidiga, kes kirjutas, et “/.../ valima peaks inimese, kes pole väga meeleheitlik.“ Presidendi amet on nii koormav, et ainult väga suure missioonitundega või väga edev inimene võib seda tahta. Ja sellest viimasest õnnetusest tuleks küll Eestit hoida.

Viimasest nädalast on kaasa võtta veel üks õppetund. Otsustamatus, probleemide lahendamise edasilükkamine ei ole siiani Reformierakonnale kasuks tulnud, see ei tee head ka riigijuhtimises.

Otsustamatust ei saa aga endale lubada riigikohus, mis hakkab peagi lahendama küsimust, kas haldusreformi seadus on põhiseadusega kooskõlas. Tegemist on viimase kümnendi ühe kõige olulisema põhiseadusliku vaidlusega. Vaidlus ei ole halb. Põhiseaduslikkuse järelevalvet võib võtta ka kui õigusriigi pidupäeva.

Hetkel on vaidlustatud seadus ise, mitte veel konkreetsed sundliitmisotsused. Siin saab võtmekohaks küsimus, kas kohalike omavalitsuse autonoomia riivamise analüüsiks saab kasutada proportsionaalsuse kontrolli. Kui saab, siis läheb väga keeruliseks tõestada, et sundliitmisest pehmemad meetodid on ennast ammendanud.

Teadlasena ei saa ma kinnitada, et suuremad omavalitsused aitavad kindlasti saavutada kõiki neid kõlavaid haldusreformi eesmärke.

[Endisel justiitsministril Paul] Varulil on õigus, kui ta tõdeb, et näiteks põhiseaduses lubatud omavalitsuste koostöö regulatsioon – ehk võimalused ühisasutuste moodustamiseks ja ühiselt teenuste osutamiseks – on puudulik. Aga see on juba pikaajaline tegematajätmine, mille tagajärgedega peab istuv valitsus ja riigikogu hakkama saama.

Üldiselt on omavalitsuste liitmisega selline lugu, et teadlasena ei saa ma kinnitada, et suuremad omavalitsused aitavad kindlasti saavutada kõiki neid kõlavaid haldusreformi eesmärke. Lihtsalt nii paljud muud tegurid peale omavalitsuse suuruse on olulised. Nähes aga seda paljude inimeste sügavat usku, et liitmine muudab midagi paremaks, tahaksin väga loota, et see usk paneb ka tegutsema. Et kui usutakse, et suuremas omavalitsuses on võimalik paremini elu korraldada, siis sellega ka hakkama saadakse.

Põhiseaduslik vaidlus näitab, kas on võimalik uskuda ka vastupidist ja kas väiksematele omavalitsustele tuleb anda võimalus hakkama saada.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetas
Rain Kooli

Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Kommenteerimine on lubatud registreeritud kasutajatele!Olete sisseloginud kui {{userAlias}}
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Autendi ja kommenteeri ID-kaardiga.
Lisa uus kommentaar

täna etv-s

täna vikerraadios