Jarno Limnéll: mobiilside ei sobi enam delikaatsete teemade jaoks
Soomes on viimastel nädalatel räägitud muu hulgas telefonide võimalikust pealtkuulamisest. Endine kaitseminister Carl Haglund ja parlamendi riigikaitsekomisjoni juhtiv Ilkka Kanerva on väitnud, et kuulevad oma telefonikõnede ajal segavaid helisid, eriti välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitikast rääkides.
Ka praegune kaitseminister Jussi Niinistö on arvanud, et tema kõnesid kuulatakse pealt.
Välisriigid püüavad poliitiliste otsuste langetajaid kogu aeg erineval moel luurata. On tõenäoline, et neid püüatakse nii pealt kuulata kui ka jälitada. Sellise tegevuse motiivid on mitmesugused, ulatudes majanduslikest kaalutlustest sõjalisteni.
Tänapäevased kaasaskantavad digitaalsed sidevahendid pakuvad pealtkuulamiseks ja erineva teabe kogumiseks erakordselt häid võimalusi. Oleks suisa kummaline, kui neid võimalusi ära ei kasutataks. Oleme lugenud Edward Snowdeni paljastustest, sim-kaartidesse häkkimisest ja telefonidesse sokutatud tarkvarast, mis võimaldab nendes toimuvat jälgida.
Kõne all on olnud ka võimalus, et pealtkuulajatel on otsene pääs telefoni kui sellisesse – me ju ei tea, millised lisafunktsioone telefonitootjate riistvarasse võib peidetud olla. Ühesõnaga, kui telefoni soovitakse pealt kuulata, on võimalusi selleks rohkelt.
Professionaalne pealtkuulaja ei jäta siiski endast jälgi maha ja digiajastu pealkuulamine ei tekita segavaid helisid. Nii annavadki kõnede taustal olevad sahinad, naksatused või kajad pigem tunnistust viletsast levist, vigasest tugijaamast või telefoni ebakvaliteetsest mikrofonist kui reaalsest pealtkuulamisest. Soome asjatundjate hinnangul ongi viimasel ajal esile kerkinud juhtumite puhul tegemist ilmselt tehnilise vea, mitte pealtkuulamisega.
Pealtkuulamiskahtlustusele ei saa siiski õlgu kehitades reageerida. Neid tuleb põhjalikult uurida ja seda Soome kaitsepolitsei ka parasjagu teeb. Pealtkuulamiseks on nii mõnelgi instantsil olemas tehniline võimekus (nagu mõnel riigil kindlasti on).
Teatud mõttes on muidugi kurb, et meie usaldus mobiilside ja muu digitaalse kommunikatsiooni vastu niimoodi mureneb. Poliitiliste otsuste langetajad on teinud valitsevast olukorrast selle järelduse, et eriti delikaatseid teemasid ei tohi arutada digitaalsete seadmete läheduses ning abivahenditena tasub kasutada pigem pliiatsit ja märkmikku.
On märkimisväärne, et isegi USA välisminister John Kerry tõdes hiljuti, et peab üsna tõenäoliseks, et Hiina ja Venemaa eriteenistused loevad läbi kõik tema elektroonilise kirjavahetuse – ning et ta peab seda kirjavahetust sellest eeldusest lähtudes.
Hoolimata sellest, et mobiiltelefonide pealtkuulamine pole enam kuigi keeruline, võib mobiiltelefone endiselt muretult kasutada argiseks sidepidamiseks. Siiski ei tee paha mõelda sellele, kas see, millest räägitakse või kirjutatakse, peaks säilima privaatsena või mitte – näiteks sellest vaatevinklist, kes võiks edastatavast teabest kasu lõigata või kas enda asukoha teatavakstegemine on tingimata vajalik.
Nii kahju kui sellest ka poleks, elame me maailmas, kus mobiilside ei sobi enam delikaatsete teemade jaoks.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli