Urve Eslas: Šotimaad keelitav ja hirmutav London on omaenda metafoori ohver
Täna vastab Šotimaa küsimusele, kas tahetakse Ühendkuningriigi koosseisus jätkata või otsustatakse kolmsada aastat kestnud liit lõpetada. Ega keegi muu kui šotlased ise vist eriti ei uskunud, et Šotimaal tolle iseseisvusega tõsi taga on, kuni viimase kuu arvamusküsitluse tulemused teatavaks said. Seejärel tekkis peataolek.
Järsku oli sündinud veel üks võimalik tulevik, selline, kus Suurbritanniat praegusel kujul enam ei ole. Ja see tulevik ei meeldinud sugugi mitte kõigile. Püüti teha, mis veel võimalik: Downing Street 10 heiskas Šoti lipu, suuremate parteide juhid sõitsid Šotimaale, veenmaks šotlasi koos jätkama.
Ärge valige iseseisvust ainult selle pärast, et teile ei meeldi need pagana toorid, ütles David Cameron Edinburghis. Peaminister Cameron ise on tooride ehk briti konservatiivide liider. Võib ette kujutada, kui raske tal oli seda „pagana toorid“ üle huulte saada. Aga Suurbritannia näis talle liiga olulise liiduna, et seda šotlaste emotsioonide pärast kaotada.
Ja siin jõuamegi asja sisu juurde. Just emotsioonid on need, läbi mille London Šotimaad näeb. Šoti positsioon Ühendkuningriigis on alati olnud nõrgema ja emotsionaalsema poole positsioon.
See oli muidugi London, kes Inglismaa ja Šotimaa suhte kirjeldamiseks abielu-metafoori üles noppis. Metafooridega on aga see probleem, et nad kipuvad käest ära minema. Muidu peaks metafoor aitama kirjeldada mingit asja selle kaudu, et võrdleb seda mõne muu asjaga. Aga tavaliselt on nii, et kui juba võrdlemiseks läheb, on jube raske pidama saada. Seosed muudkui tekivad ja lõpuks võtab metafoor kogu olukorra lihtsalt üle.
Raamatus „Metafoorid, mille järgi me elame“, toovad George Lakoff ja Mark Johnson välja ühe metafoori üsna tähelepanuväärse omaduse: kui see kinnistub, muutub asjadest kuidagi teisiti mõtlemine peaaegu võimatuks. Saab mõelda nii, nagu metafoor ette näeb.
Umbes nii juhtus ka Šotimaa ja Inglismaa suhte võrdlemisel abieluga. Kui abielu, siis keegi peab olema mees ja keegi naine, sest lisaks muule on metafoorid ka üllatavalt inertsed. Niisiis, London haaras mehe positsiooni ja Šotimaale jäi naise oma. London sai sellega kaasa ratsionaalsuse lisatahenduse, Edinburgh emotsionaalsuse.
Ja just siin läks asi käest ära. Metafoor võttis üle, nagu öeldakse.
Viimase pooleteise aasta jooksul tehtud kampaaniad, üks šoti iseseisvuse pooldajate, teine vastaste poolt, erinesid nagu öö ja päev. Šotimaa rõhus väga ratsionaalsetele argumentidele: majanduslik argument on, et Šotimaa oleks iseseisva riigina jõukam; poliitiline argument, et lõpuks ometi pääseks Šotimaa sel moel konservatiividest, keda šotlased pole kunagi valinud, aga on miskipärast ikka saanud. Või keskkonda ja julgeolekut puudutav argument, et Šotimaa saaks lahti tuumalaevade sadamast.
Iseseisvuse vastaste argumendid rõhusid aga valdavalt emotsioonidele, just nagu oleksid šotlased sellised veidi poolemeelsed, kellega tulebki väga lihtsas keeles ja peamiselt emotsioonide läbi rääkida. Alguses rõhuti hirmudele: Šotimaa on liiga väike, liiga saamatu, liiga emotsionaalne ja vajab hakkama saamiseks enda kõrvale tugevat ja ratsionaalset Inglismaad. Et see kõlab düsfunktsionaalse suhte kirjeldusena, ei ole tooride ega šotlaste, vaid metafoori süü. Asi läks lihtsalt käest ära. Keel ehitas püünise, pani sööda sisse ja korjas saagi.
Edasine oli juba nagu õpikunäide. Kui iseseisvuse vastased avastasid, et hoolimata igati headest emotsionaalsetest põhjustest šotlased endiselt liidust välja tahavad, muutsid nad sõnumit, kuid mitte taktikat. Kui te lahkute, siis Inglismaa süda murdub, oli see, mis asemele pakuti. Läinud nädalavahetusel kogunesid Londonis Trafalgar Square'il iseseisvuse vastased, ja peamine sõnum seal oli, ära mine, Šotimaa, me hakkame sind igatsema.
Hirmutamise asendamine meelitustega ei anna tulemust, kui peamine, mida Šotimaa tahab, on see, et teda ei võetaks poolemeelsena, kellega tuleb suhelda emotsioonide ja hüüatuste keeles. London on omaenda metafoori ohver, omaenda võttest siruli.
Keegi ei tea, kas homme hommikuks Suurbritanniat sisuliselt enam olemas on. Aga kui on, siis ilmselt mitte seepärast, et šotlased oma positsiooni meelitamis- või hirmutamiskampaania ohvrina omaks võtnud oleks, vaid seepärast, euroopa julgeolekupoliitilise olukorra mõttes on parem praegu mitte kildudeks laguneda. Ja mulle näib kohati, et toda Euroopa ühise asja ajamist võtavad šotlased tunduvalt tõsisemalt kui London juba mõnda aega teinud on.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata siit.
Toimetaja: Rain Kooli