Mari-Liis Madisson ja Andreas Ventsel: populismi kaks palet

Meeleavaldus Toompeal. (Foto: Martin Dremljuga/ERR)
Mari-Liis Madisson ja Andreas Ventsel
4.08.2016 8:30
Rubriik: Arvamus

Millest on tehtud tänapäeva nii parem- kui ka vasakäärmuslik populism? Muu hulgas moraalsest ohvripositsioonist ja mustvalgest maailmapildist (kurnatud ja moraalne ”rahvas” versus pahatahtlik ja kasuahne ”eliit”) ning samameelsete suletud inforuumist. See aga ei tähenda, et kogu populismina mõistetav nähtus halb või ohtlik on, tõdevad TÜ kultuurikommunikatsiooni nooremteadur Mari-Liis Madisson ja TÜ semiootika vanemteadur Andreas Ventsel oma arvamusloos.

Populism on nähtusena sama vana kui poliitika ning selle juured viivad tagasi antiiki. Enamasti püütakse populismile osutades markeerida poliitiliste vastaste seisukohtade pealiskaudsust, teatavat irratsionaalsust ja emotsionaalsust, aga veelgi enam selget valetamist.

Seega määratletakse tavaliselt, mis on poliitikas õige ja ratsionaalne ning vastandatakse need siis oma dihhotoomsele vastandile – populismile kui irratsionaalsusele ja demagoogiale. Kusjuures tihti kasutatakse siinjuures põhimõtteliselt sarnast retoorikat, milles oma oponente süüdistatakse.

Kuid kas populismi demoniseerimine ja üksnes selle negatiivsetele külgedele osutamine ei ahenda fenomeni tähendust ja kasutusala?

Populism pole seotud üksnes petmise või demagoogiaga, vaid teeb paljuski võimalikuks erinevate ühiskondlike toimijate (parteid, kodanikuliikumised, online-kogukonnad vms) enesemääratlemise ja mobiliseerimise.

Ühiskondlike protsesside kujundamise ja juhtimise eesmärk on muuta meie elu elamisväärsemaks. Samas saame siin kohe küsida: kes on need meie; kas probleemid on kõigile samavõrra problemaatilised; kas ühiskondlik elu on taandatav üksnes ratsionaalsetele lahendustele ja kas me mõistame kõik samamoodi poliitilise elu ratsionaalsust.

Ühiskondlikud probleemid ja nende lahendamisettepanekud kasvavad enamasti mingite ühiste väärtuste pinnalt. Väärtused ei eksisteeri kaugeltki isoleeritult, vaid ilmnevad omavahel põimituna. Ja kindlasti ei ole kõik väärtused ratsionaalsed.

Võtame näiteks rahva (populus) mõiste, mis on etümoloogiliselt populismiga lähedalt seotud: on siin tegemist üheselt mõistetava ratsionaalse kategooriaga? Tundub, et mitte.

Rahvas kui populistlik nähtus

Siin hakkabki esile tõusma populismi n-ö positiivne funktsioon. See, milline sisu mõistele rahvas parasjagu antakse (näiteks samastatakse see mingi konkreetse klassi või rahvusega), sõltub paljuski retoorikast, mille kaudu ajastule omased väärtused sidusateks tähendusmaailmadeks liigendatakse.

Reaalses poliitilises võitluses ei ole olemas selgepiirilist ja parteiprogrammi raiutud aprioorset ideoloogiat. Meenutagem, et tänapäeva Eestiski räägitakse tihti, et ideoloogiliselt erinevad parteiprogrammid üksteisest vaid vähe. See, milliseks kujuneb poliitilise jõu strateegia ja identiteet, olenebki nendest retoorilistest aktidest, mille kaudu muutuvaid olusid ja eesmärke ühtsetena esitatakse.

Seega pole populism seotud üksnes petmise või demagoogiaga, vaid teeb paljuski võimalikuks erinevate ühiskondlike toimijate (parteid, kodanikuliikumised, online-kogukonnad vms) enesemääratlemise ja mobiliseerimise. Populistlik pole ei see ega teine liikumine või ideoloogia, vaid mingi konkreetse liikumise või ideoloogia organiseerimise viis – omamoodi poliitilis-retooriline strateegia, mitte poliitiline sisu.

Just retoorika kaudu on võimalik luua populistlikke subjekte, kelle identiteet hõlmab väga paljusid ühiskondlikke sektoreid, esitades erinevaid nõudmisi kui “ühtse rahva” ühiseid nõudmisi ja ähmastades ühtlasi erinevate nõudmiste eripära.

Mida suuremaid rahvahulki ühtse poliitilise toimijana esitada tahetakse, seda suurem on ka populistliku retoorika osakaal, kuni selle määrani välja, mida võime leida absolutismi tabavalt kokku võtvast Louis XIV lausest „Riik – see olen mina“ või pisut hilisemast totalitarismi iseloomustavast loosungist “Üks rahvas, üks riik, üks juht”.

Mõlemal juhul on vahe rahva, riigi ja juhi vahel miinimumini viidud, eksisteerib vaid üks ning ilma erinevusteta poliitiline keha.

Sotsiaalmeedia ja tänapäevase populismi eripära

Üks tänapäevase populismi olulistest aspektidest on selle levimine arvutite ja telefonide vahendusel.

Paljudes uurimustes on selgunud, et inimesed kipuvad eelistama info-ja kommunikatsiooniruumi, mis olemasolevaid arusaamu ja väärtusi kinnistab või vähemalt varasemate veendumustega ilma kimbatust ja vastuolusid tekitamata haakub. Seda suundumust toetab tõsiasi, et viimaste aastate jooksul on jõuliselt kasvanud inimeste hulk, kelle peamiseks uudiste ja muu info ammutamise kanaliks ongi saanud sotsiaalmeedia. Selle tähenduspaketid on aga pigem määratud kasutaja kontaktidevõrgustiku maitse-eelistustest kui neutraalse, tasakaalustatud ning sotsiaalset ja kultuurilist sidusust tagava avaliku sfääri ideaalidest.

Populistlikud sotsiaalmeediagrupid meelitavad ligi kehtivas korras pettunud indiviide, iseäranis populaarsed on need sotsiaalse hirmu ja ärevuse õhkkonnas.

Sageli on just sotsiaalmeedia peamine kanal, mis muudab peibutavaks reduktsionistlikud ”eliidi” vastased selgitused, mis manavad maailmast must-valge pildi, mille ühel pool on kurnatud ja moraalne rahvas, teisel pool aga pahatahtlik ning kasuahne eliit.

Näiteks on üks paremäärmusliku sotsiaalmeediasuhtluse olulistest jõujoontest moraalse ohvripositsiooni võtmine. Toimub rahva (mida võrdsustatakse näiteks ”tõeliste eestlastega”) vastandamine tervele rõhujate hierarhiale: mitmekultuurilisust ja homopropagandat jutlustavana tajutud peavoolumeediale, pahedest läbi imbunud kohalikule poliitilisele ja kultuurilisele nomenklatuurile, Brüsselile kui kurjuse kantsile jne.

Sotsiaalmeediat peetakse paremäärmuslikes tõlgendustes sageli võimueliidi manipulatsioonidest suhteliselt vabaks kanaliks, kus rahva tõeline hääl end väljendada saab. Kuna massimeediasse suhtutakse äärmise umbusuga ning selles nähakse valitseva süsteemi käepikendust, saavutab sotsiaalmeediasuhtluse kui n-ö rohujuuretasandilt või rahva hulgast võrsunud inforuumi kuvand üsna kõrge väärtuslaengu. Taolises võrgustikus navigeerijad näevad end tihti radikaalsete (kodaniku)ajakirjanikena, kes panustavad rahva äratamisse ning pakuvad alternatiivi korrumpeerunud meedia poliitkorrektsusele ja kasuahne võimuladviku poolt lahjendatud ideoloogiatele.

Sarnast eliidivastast suhtumist kohtab lisaks paremäärmuslastele ka vasakäärmuslaste retoorikas.

Ennast kirjeldavad mõlema tiiva äärmuslased kui killukest rõhutud rahvast, kel on piisavalt julgust ja sotsiaalset närvi, et peavoolu inforuumile vastu seista ja kaaskodanikke valgustada. Eelmainitud enese tähtsana tundmise juures on küllaltki oluline, et niisugust aktiivsust on võimalik kuvada ka oma sõprade ja pool-tuttavate võrgustikule.

Populistlikud sotsiaalmeediagrupid meelitavad ligi kehtivas korras pettunud indiviide, iseäranis populaarsed on need sotsiaalse hirmu ja ärevuse õhkkonnas. Seal pakutakse reeglina võrdlemisi lihtne vastus nii sise- kui ka välispoliitilistele probleemidele: tuleb ”vahetada välja kogu valitsev süsteem” ja laheneb rändekriis, peatub tööjõu väljavool, tõusevad pensionid, kasvab iive, väheneb terrorioht, paraneb hariduse kvaliteet jne.

Tänapäevase populistliku retoorika kese on sageli idee, et n-ö poliitilisele peavoolule vastanduvate kommentaariumite, foorumite ja sotsiaalmeediagruppide sõnavahust võib tõusta pinnale rahva siiras, otsustav ja üksmeelne hääl, mis paneb maksma kaine talupojatarkuse ja lõpetab rõhujate ees lömitamise.

Üks suur oht peitub aga selles, et reeglina ei teki rahva nimel rääkijate ega ka rahvana kõnetatud auditooriumi jaoks küsimust, kuidas rahva tõekspidamiste ja väärtusteni jõuda. Pahatihti pole mingit jõudmist justkui vajagi, vaid kõik on imelihtne: rahva arvamus ühtib puht juhuslikult kõneleja ja temaga sarnast inforuumi jagavate inimeste veendumustega…

Teine ohukoht on, et tihtipeale võivad jääda ähmaseks taoliste sotsiaalmeediagruppide algatamise eesmärgid ja neid kontrollivad autoriteedid.

Ohtlik populism lõhestab ühiskonna

Eelnevat kokku võttes saab nentida, et populismiga on tegu alati, kui tahetakse ühendada suuremaid hulki rahvast. Demokraatiale muutub populism ohuks siis, kui komplekssetele probleemidele pakutakse lihtsustavaid lahendusi, mis seostuvad enamasti ka patuoina otsimisega.

Tavaliselt viib see ühiskonna antagonistliku lõhestumiseni – ja pole vahet, kas tegemist on parem- või vasakäärmusluse, religioosse fundamentalismi või mõne muu lihtsat ja jõulist kultuurilis-poliitilist puhastust kuulutava ideoloogiaga.

Käesolev artikkel on sissejuhatus Paides arvamusfestivalil korraldatavale arutelule "Äärmuslus – kas õhtumaade paratamatus?" Arutelu toimub laupäeval, 13. augustil ERRi alal.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetas
Rain Kooli

Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Kommenteerimine on lubatud registreeritud kasutajatele!Olete sisseloginud kui {{userAlias}}
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Autendi ja kommenteeri ID-kaardiga.
Lisa uus kommentaar
  • foto
    Hedvig Hanson: millesse me usume?
    Eile

    Arvestades, et meie, eestlased, oleme üks usk(u)matumaid rahvusi maailmas, oleks vist õigem küsida – millesse me ei usu? Aga kuna see nimekiri saaks jällegi lõputult pikk, püüan süveneda sellesse, millesse me tõesti usume. Sest tõeline uskumine on ju suuresti meie olemise ja olemuse sisu.

  • foto
    Rauno Vinni: kuidas poliitikas emotsioonidega toime tulla
    Eile

    Emotsioonid muudavad poliitika inimnäolisemaks. Trikk on selles, et negatiivsetel emotsioonidel ega valedel ei tohiks lasta võimust võtta, leiab Rauno Vinni oma Vikerraadio kommentaaris ja pakub ETV-le välja uudse võistlussaate.

  • foto
    Jüri Nikolajev: Donald Džonovitš lõpetab jama ja toob rahu
    Eile

    Narvas loodetakse, et Donald Trumpi presidendiks saamisega lõpeb Venemaa ja Lääne vastasseis. Jüri Nikolajev kommenteerib.

  • foto
    Kas pensioniea edasilükkamine on tasuv? Vaata arvutusi!
    Eile

    Paindliku pensionieana ei saa mõista ainult nominaalse pensionilemineku vanuse sidumist keskmise eluega, vaid see on kompleks abinõusid. Valikut neist vaatlen siinkohal lähtuvalt praegu kehtivatest seadustest.

  • foto
    Urmas Vadi: uus Eesti märk on nagu surnut teesklev loom
    19.01

    Paljud teevad kurja nalja selle meie uue märgi teemal, kõigil on selle kohta oma arvamus ja ses mõttes on see märk oma eesmärgi täitnud – teda on märgatud. Aga nüüd edasi vajab lahendamist küsimus, kas need märgitegijad ei mõelnud mitte midagi, või siis just mõtlesid ja leidsid üldse kõige õigema märgi Eestile.

  • foto
    Alo Lõhmus: riigijuhi kõne
    18.01

    Kui laiem publik tunneb maailma liidrite mõtteid vaid lühikeste ja pealiskaudsete info-osakeste põhjal, siis ei mõista inimesed lõpuks enam ka omaenda riigi välispoliitikat, sigineb usaldamatus ja tekivad kahtlustused, mis halvimal juhul võivad hakata kahjustama ka meile nii olulist liitlassuhet USAga, märgib Alo Lõhmus Vikerraadio kommentaaris.

  • foto
    Toomas Alatalu: puusalt tulistama jäävat Trumpi tuleb lugeda lõpuni
    18.01

    Mida lähemale on tulnud ametisse astumise päev, seda selgemaks on saanud Donald Trumpi välispoliitika, kommenteerib Toomas Alatalu.

  • foto
    Veiko Kommusaar: praegune väärteomenetlus on bürokraatlik ja ebamõistlik
    18.01

    Peaaegu pooled Eesti inimesed – üle 600 tuhande – on kantud karistusregistrisse, sest täna satub sinna ka selliste rikkumistega nagu katkise numbritulega sõitmine või vales kohas üle tee minek. Paljude rikkumiste puhul võib aga karistusest efektiivsem olla hoopis selgitamine ja inimlik suhtumine, kirjutab siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna juhataja Veiko Kommusaar oma arvamusloos.

  • foto
    Aivar Hundimägi: see on nii ilus, sest see pole tõsi
    18.01

    Inimeste sissetulekute ning säästude kasv on tekitanud seltskondi, kes meelitavad inimesi kõrget tootlust lubades investeerima, kuid hiljem võib selguda, et ei ole kõrget tootlust ja pole ka raha, tõdeb Äripäeva peatoimetaja asetäitja Aivar Hundimägi Vikerraadio kommentaaris.

  • foto
    Keelesäuts. Tuhat tänu on parem kui tänud
    17.01

    Me oleme unustamas, kuidas tänada ja kuidas tänamisele vastata.

  • foto
    Andres Laiapea: Vabaerakonna populismist ja erakondade rahastamisest
    17.01

    Poliitikas on probleemidele võimalik reageerida kolmel erineval moel: neid ignoreerida, hakata otsima tõesti toimivaid lahendusi või üritada neid poliitilise omakasu huvides lihtsalt ekspluateerida, soovimata neid tegelikult lahendada. Halvas mõttes populistid kalduvad tegema sageli viimast, kirjutab MTÜ Radikaaldemokraadid endine juhatuse liige Andres Laiapea erakondade rahastamisest.

  • foto
    Rain Kooli: Eesti vajab endiselt korralikku logo
    16.01

    Ootused olid kõrgel, kui Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus EAS esitles läinud reedel… jah, õiguspoolest mida? Eelneva sõnakasutuse järgi otsustades olid paljud, ka reporterid ja toimetajad, arvamusel, et esitletakse uut Eesti märki. Lööklauset. Midagi omaaegse palju furoori tekitanud Welcome to Estonia asemele.

  • foto
    Risto Kask: kas Nõmme sild on kunst või farss?
    13.01

    Möödunud aasta hilissügisel alustas Tallinna linn Nõmme silla, tuntud ka kui Ehitajate tee kergliiklussilla, rekonstrueerimistöödega. Tööde käigus avaldasid paljud inimesed pahameelt. Mõne elaniku hinnangul tuleks tõsiselt kaaluda silla lammutamist ning rajada uus, moodne ja kaasaegne sild.

  • foto
    Rootsi politsei juht: see ei ole see Rootsi, mida me tunneme "Bullerby lastest"
    12.01

    Rootsis on 53 probleemset piirkonda, millest 15 kuuluvad eriti raskesse kategooriasse. Areng nendes peamiselt sisserändajatega asustatud, harimatumates ja vaesemates linnaosades on Dan Eliassoni sõnul Rootsi suurim siseturvalisusega seotud probleem.

  • foto
    Peeter Helme: julgus mõelda hooajaväliselt
    12.01

    Kindlasti pole ma ainuke inimene, keda tabas aasta lõpul raamatuuputus. Teadupärast rihivad kirjastused oma raskekahurväe tulistama kõige rohkem ja kõige peibutavamaid nimetusi just detsembris, mil toimuvad kõikvõimalikud väljamüügid ning mil inimesed üleüldse ostavad tavalisest rohkem raamatuid. Ja miks nad ei peakski, raamat on ju tore kingitus, eks?

  • foto
    Erik Gamzejev: kui nüüd elu Ida-Virumaal paremaks ei muutu, siis millal veel?
    11.01

    Kui lõppenud aasta oli Ida-Virumaa jaoks suuresti tulekahju kustutamise aasta, siis uus võiks saada stardipauguks ülejäänud Eestile järele rühkimisele, leiab ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Erik Gamzejev oma arvamusloos.

  • foto
    Olav Anton: turbulentse poliitika aasta?
    11.01

    Välispoliitiliselt tuleb kahtlemata väga dünaamiline aasta. Trump ja Brexit, aga ka valimised Prantsusmaal, Saksamaal ja Hollandis on vaid mõned märksõnad, millest piisaks isegi mitme poliitika-aasta sisustamiseks. Tuntavalt turbulentne on ka Euroopa Parlamendi Presidendi valimine, kus määramatust tuleviku suhtes on rohkem kui selgust. Eestis on rahulikum kui mujal maailmas, kuid poliitilisi keeriseid jätkub meilegi.

  • foto
    Erle Loonurm: 21. sajandi vaatemäng – infost ja ”tõest” on saanud meie aja malenupud
    10.01

    Võitlus ellujäämise nimel on asendunud võitlusega võimu nimel. Infost ja ”tõest” on saanud meie aja malenupud, millega tuleb mängida ja neid heaperemehelikult kasutama ning tarbima õppida. Mõlema juurde käib ka vastutus. Ja uus aeg on elujõuline siis, kui osatakse ka minevikust ajatud mängureeglid kaasa võtta, kirjutab Erle Loonurm oma essees.

  • foto
    Rain Kooli: libauudiste nimetamine alternatiivmeediaks on nagu kutsuks välikäimlat alternatiivrestoraniks
    09.01

    ”Alternatiivmeediaks kutsutavate meedialaadsete toodete hulgas tuleb eristada kaht hoovust: libauudislehekülgi ja veendumusmeediat,” märgib ERR-i arvamustoimetaja Rain Kooli oma arvamusloos.

  • foto
    Erkki Bahovski: Eesti – endisest Nõukogude liiduvabariigist uljaks Põhjamaaks?
    09.01

    Eesti peab ikka veel tõestama, et pole enam endine Nõukogude liiduvabariik, kuid abi saab ÜROst, kommenteerib Diplomaatia peatoimetaja Erkki Bahovski.

  • foto
    R2 Agenda | Neil Strauss: demagoogide võimu on kindlustanud hirmust juhitud ahelreaktsioon
    09.01

    R2 saate "Agenda" toimetajad kohtusid Los Angeleses seitsmel korral NY Timesi bestselleri tiitli pälvinud kirjaniku Neil Straussiga, kelle sulest pärinevad muu hulgas raamatud "The Game" ja "The Truth". Straussi hinnangul on parem-populistide võimule tuleku taga eelmisel kümnendil alanud ahelreaktsioon, mida juhib hirm.

  • foto
    2016. aasta ERR.ee arvamuses: testi, kas tead, kes mida ütles
    08.01

    ERR.ee arvamustoimetaja Rain Kooli koostas rahvusringhäälingu jälgijatele viktoriini, mis põhineb möödunud 2016. aastal arvamusküljel avaldatud artiklitel. Seega kõik õiged vastused on leitavad ERR.ee portaalist. Mõnusat lahendamist!

  • foto
    Meediakommentaar: Delfi valetas. Aga kellele on see kasulik?
    05.01

    Gorbatšov on surnud, paavst kuulutas Donald Trumpi pühakuks, Eesti televaatajad vaatasid aastavahetusel kõige enam Vladimir Putini kõnet. Mis on neil uudistena näivatel infokildudel ühist? Õige vastus on: need kõik on valed.

  • foto
    Mari-Liis Jakobson: mis on Eesti rahvusriigi mõte?
    06.01

    Teeme alanud aastal oma peatselt juubelit tähistavale riigile lisaks pillimängule ja lipuväljakutele ka ühe sisulise kingituse – vaidleme omavahel selgeks, milleks meil üldse oma riiki vaja on, pakub politoloog Mari-Liis Jakobson oma arvamusloos.

  • foto
    Andres Siplane: pöörased sõnumid ajavad segadusse? Appi tuleb mister Popper
    06.01

    Kõik sellised väited, et kaksiktornidesse lennutas lennukeid USA valitsus ise või et Baltikumi snaiprid tulistasid Maidanil inimesi või et ma olen puhas nagu prillikivi või et tegelikult kõik Süüria inimesed armastavad Assadit või et laste prostitutsioon on nüüd Californias legaalne, on tegelikult falsifitseeritavad ehk nende tõepärasus on mõõdetav. Küsimus on selles, kas väite esitaja või vaidlustaja on nõus teatud tingimuste täitudes ka nendest väidetest loobuma ja nurgas häbenema.

  • foto
    Kaupo Meiel: ausammas vaidlusele
    05.01

    Võiks püstitada monumendi vaidlusele kui sellisele. Parem ju halb vaidlus kui hea diktatuur ja see oleks siis Eesti viimane riiklik ausammas, kõigi ausammaste ema ning hea traditsiooni kohaselt kole nagu öö ja kallis kut' kurat, leiab kirjanik Kaupo Meiel oma arvamusloos.

  • foto
    Allan Aksiim: Objektiivne demagoogia, torn ja torniõu
    05.01

    Varro Vooglaid tegeleb demagoogiaga. Elegantselt, kaasanoogutama panevalt, kuid siiski demagoogiaga. Jutt käib siis Lauri Tankleri kommentaarist portaali Objektiiv artiklile, kus refereeriti Washington Examineri väidet, et Californias legaliseeriti laste prostitutsioon, ja Varro Vooglaiu vastulausest sellele.

  • foto
    Varro Vooglaid: ERR süüdistab Objektiivi alusetult libauudiste levitamises, soovimata rääkida oma enda libauudistest
    04.01

    ERRi püüdlus süüdistada portaali Objektiiv alusetult libauudiste levitamises on tähelepanuväärne olukorras, kus rahvusringhäälingu enese tegelike libauudiste levitamises ei nähta mingit probleemi, kirjutab Varro Vooglaid oma vastulauses.

  • foto
    Alo Lõhmus: registrisse kandmata hinged
    04.01

    Omavalitsuse Eesti kaardilt kadumine on radikaalne, kuid kahtlemata mõjuv motivaator oma tegeliku elukoha rahvastikuregistrisse kandmiseks. Seega on põhjust loota, et vähemalt rahvastikuregistri saame lähiaastail eeskujulikku korda, olgu siis lood rahvastiku enesega, kuidas nad parajasti on, leiab Alo Lõhmus oma arvamusloos.

  • foto
    Rauno Vinni: haldus- ja riigireformi õnnestumiseks peab uus koalitsioon suurelt mõtlema, madalalt alustama ja kiirelt liikuma
    04.01

    Riigireform on midagi enamat kui haldusreform ja regionaalhalduse ümberkorraldamine. Riigireform hõlmab ka esindus- ja osalusdemokraatia arendamist (kodanike ja riigi lähendamine, põhiseaduslike institutsioonide reform) ja riigivalitsemise moderniseerimist (ümberkorraldused muu avaliku sektori toimimises). Eesmärk on võimekas, usaldusväärne ja jõukohane riik, kirjutab Rauno Vinni oma arvamusloos.