Pille Gerhold: lapsehoolduse küsimuses ei saa olla korraga võrdõiguslane ja feminist
Mul juhtus üks paradoksaalne lugu. Vaidluses selgub tõde, ütlevad teadjad. Minu jaoks tuli tõde päevavalgele sotsiaalmeedias feministliku ja soolise võrdõiguslikkuse eest seisva grupeeringu ridades.
Juhtumi paradoksaalsus seisnes selles, et tõde ei koorunud välja mitte vaieldava teema osas, milleks oli lapsehoolduspuhkus ja lastesõimed versus lapsi kodus hoidvad emmed, vaid sain hämmastavat ja häirivat teada Eesti feminismi ja võrdõiguslikkuse olemuse kohta.
Milline see paradoks siis on? Tuli välja, et ühelt poolt seisab Eesti feminist naise õiguse eest viibida lapsega aastaid kodus, nii tasustatud kui tasustamata lapsepuhkusel. Õigus on õigus, eks ole? Seda õigust toidavad levitatavad uskumused lasteasutuste fataalsest kahjulikkusest väikelapse arengule.
Samas on Eesti feminist aga hästi teadlik sellest, et Eestis valitseb Euroopa suurimaid palgalõhesid naiste ja meeste vahel ning et meil on ülivähe naisi juhtpositsioonidel. Juhus? Ei, paradoks. Inglased ütleksid selle kohta: kooki ei saa samaaegselt nii küpsetada kui ka süüa.
Justament võrdõiguslikkuse vaatenurgast ei saa ju viibida aastaid lapsepuhkusel, naastes tööpostile aga eeldada võrdset edutamist ja positsioone kolleegidega, ehk valdavas enamuses meestega, kes on vahepealsetel aastatel antud töösektorisse panustanud. Ma ei räägi juhutöödest, vaid erialalisest pühendumusest ja spetsialiseerumisest.
Lahendus? Minu meelest ja ka Euroopa Komisjoni võrdõiguslikkuse raporti soovitusel on selleks varase lapseea hoiuasutuste süsteemi väljatöötamine.
Eestis on üks Euroopa pikimaid lapsehoolduspuhkusi, samas kui paljudes Euroopa riikides nagu Hollandis, Prantsusmaal, Rootsis ja Norras on loodud professionaalsed lastehoiud alla 1-aastastele lastele ja koguni 3-kuustele juntsudele.
Nii väikesed põngerjad lastehoidu – julm? Jah, Eesti feministi arvates. Ei aita ka faktid Hollandi ülikoolide poolt läbi viidud uurimustest, milles ei suudetud tõestada erinevusi kodus ja lastehoius kasvanud laste ei emotsionaalses ega kognitiivses arengus, ei kiindumuses vanematesse ega IQ-tasemes. Üks erinevus siiski leidus: lastehoidude lapsed olid kiirema verbaalse arenguga.
Kõige paradoksaalsem paradoks seisneb selles, et tasustatud lapsehoolduspuhkuse lõpetamine kolm kuud pärast lapse sündi Hollandi Kuningriigis oli just kohalike feministide algatus mõnikümmend aastat tagasi.
Kui Eestis ei saa lapsehoolduse küsimuses olla samaaegselt nii võrdõiguslane kui feminist, siis eelistan mina olla esimene, sest nii jõuab lähemale naiste võrdõiguslikule kohtlemisele.
Toimetaja: Marju Himma