Arved Breidaks: vaeseks ei tee lapsed, vaid oskamatus majandada

8.08.2012 13:47
Rubriik: Arvamus
Eesti erakonnad on pere- ja rahvastikupoliitika kujundamisel jõudnud omadega tupikusse, sest vaatamata suurenenud toetustele ei ole kolme- ja neljalapselistest perekondadest saanud valdav Eesti peremudel ning iive on seetõttu endiselt negatiivne.
Sündivuse suurendamise teema tõi erakondade programmidesse Eesti suurim eraannetaja Aino Järvesoo. Tema 2001. aastal käivitatud kampaania "Igale lapsele 1000 krooni" osutus sedavõrd jõuliseks, et parteid ei saanud enam negatiivse iibe probleemist mööda vaadata.

Lahendust nähti rahas, mille jagamine neil hästi välja tuleb. Nii hakkas 2004. aastast kehtima vanemahüvitis, mille maksmise perioodi hiljem pikendati. Suurendatud on paljulapselistele peredele mõeldud toetusi, loodud on maksusoodustusi, nüüd on tulemas isegi vanemapension.

Aga sellega asi ei piirdu, sest sotsid sooviksid igakuist lastetoetust kolmekordistada, Reformierakond jällegi muuta selle vajaduspõhiseks ning siis "mitmekordistada". Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Margus Tsahkna [IRL toimetaja märkus] ütles hiljaaegu, et kogu seadusandlus tuleks iibe seisukohalt üle vaadata.

Niisiis ei saa öelda, et poliitikud oleksid ükskõiksed, ent paraku näitab elu, et ainult raha jagamisest iibe pööramiseks ei piisa. Tõsi, 2010. aastal oli Eestis loomulik iive positiivne, kuid see oli ka esimene kord pärast aastat 1990. Mullu oli rahvastik aga tagasi väljasuremiskursil, kuhu ta kõrvalise abita ilmselt pikkadeks aastateks ka jääb.

Kuna raha on iibe parandamisse investeeritud palju, ent tulemust pole, võiks käes olla hetk küsida, kas valitud meetod on olnud õige?

Eesti perepoliitiliste meetmete sisu on raha ja veel rohkem raha. Valitseb arusaam, et kui anda peredele piisavalt palju raha, siis julgevad vanemad saada ka rohkem lapsi. See loogika aga ei toimi, sest kui asi oleks ainult rahas, peaks ju jõukas Lääne-Euroopa lastest lausa kubisema. Teame, et see pole nii.

Arvan, et probleem pole niivõrd toetuste vähesus ja majandusliku turvatunde puudumine, mida eriti opositsioonipoliitikute poolt esile tõstetakse, vaid õhkkond, mille toetuste pakkumisega üksteist üle trumbata püüdvad poliitikud on tekitanud.

Juhan Parts avaldas 2007. aasta oktoobris Postimehes kirjutise, mille üks lõik on mul tänini meeles. Parts kirjutas: "Vaesusel on Eestis kolmanda lapse nägu". Meil abikaasaga oli tollal just teine laps sündinud ja ministri ettekuulutus pani mõtlema. Kui kolmas laps toob tõesti kaasa vaesuse, siis kas me peaksime sellega riskima?

Me riskisime ja nüüd vaatan oma kolmandale lapsele vahepeal otsa ja mõtlen, et kas selline see vaesus siis välja näebki? Parafraseerides "klassikuid", siis "kui see on vaesus, siis sellises vaesuses tahakski elada".

Eesti poliitikute perepoliitilistes sõnavõttudes kõlab ikka ja jälle alatoon, et laste saamine on seotud hirmuäratavate kuludega. Taas ja taas antakse mõista, et laste saamine ei ole veel küllalt ohutu ja tõotatud turvalisus saabub alles siis, kui see või teine partei valimised võidab ja uue toetuse kehtestab või mõne praeguse määra tõstab.

Tegelikult ei ole kolmas laps majanduslikult mingi risk. Sellele ei peakski ülemäära palju mõtlema, sest muidu oleksime juba ammu välja välja surnud.

Peresid tuleks innustada rohkem lapsi saama mitte niivõrd rahaga, vaid suhtumisega. Kui ühiskonnas juurduks arvamus, et normaalne perekond pole mitte isa-ema, poeg-tütar, koer ja kaks autot, vaid vähemalt kolm kisavat põnni ja üks auto, siis võiks ka iive paremuse poole pöörduda. Meid abikaasaga ei innustanud kolmandat last saama tulumaksuvabastus ega muud soodustused, vaid ühel hetkel saabunud arusaam, et kahe lapsega läheb lihtsalt igavaks.

Kindlasti leidub ohtralt ka neid, kes peavad seda juttu vastutustundetuks. Osa arvab, et vaesed inimesed ei peakski nii palju lapsi saama, kui vahepeal juhtub, sest sellisel juhul on ühiskonnal lihtsalt rohkem vaeseid lapsi kaelas. Mina seda seisukohta ei jaga, sest üldjuhul pole vaeste perede probleemid mitte selles, et nende sissetulek on väike, vaid selles, et piskuga ei osata ratsionaalselt majandada.

Kindlasti vajavad lastega pered ja eriti vaesed pered ühiskonna toetust, ent öelda, et nende perede vaesuses on süüdi liigne laste arv, on kohatu.

Tegemist on Vikerraadio päevakommentaariga. Kõiki päevakommentaare täispikkuses on võimalik kuulata SIIN.
Toimetas
Rain Kooli

Samal teemal

Kommenteeri

reCaptcha:

VÄRSKED UUDISED

Viimase 24h uudised