Juhan Kivirähk: praeguses valitsuses tegutsemisest on enim kaotada IRL-il
Eesti poliitika jõujooned on suuresti üles ehitatud vastandumisele, kusjuures ei Reformi- ja Keskerakonna ega SDE ja EKRE vastasseisu eesmärk pole kaaperdada teise poole hääletajaid, vaid mobiliseerida oma toetajaskonda. Ainuke häälte pärast võitlev paar on Vabaerakond ja IRL ning sellest vastandumisest ei võida kumbki, kirjutab Turu-uuringute ASi uuringujuht Juhan Kivirähk kommentaariks värsketele erakondade toetusandmetele.
Kui eelmise aasta lõpus võttis 17 aastat võimul püsinud Reformierakonna asemel valitsuses koha sisse Keskerakond, oli see kahtlemata suur šokk Reformierakonna valijate jaoks. Detsembris 2016 kahaneski Reformierakonna toetus 20 protsendini – küllap nägid paljud nende valijad võimust ilma jäämises süüd ka erakonnal endal.
Tänaseks on Reformierakonna toetus taas kasvanud – jaanuaris oli see juba 25 protsenti. Vahepeal on erakonna juhtimises toimunud olulised muudatused ning partei on ennast kehtestanud riigikogu opositsiooni liidrina.
Sellega aga ei suudeta kõigutada Keskerakonna kaljukindlat juhtpositsiooni. Aasta lõpul, pärast valitsuse moodustamist, tõusis Keskerakonna toetus üle 30 protsendi ning see on säilinud ka jaanuaris.
Seega püsivad poliitilisel maastikul peamiste vastastena tippkonkurentsis endiselt Keskerakond ja Reformierakond, ehkki harjumuspärasest erinevates rollides.
Ülejäänud neli parlamendierakonda konkureerivad omavahel „madalamas liigas“ – nende valijate osakaal on 10 protsenti või alla selle (sotsiaaldemokraatidel 10, EKRE-l 9, Vabaerakonnal 7 ja IRL-il 6 protsenti).
Kõige enam on kahanenud sotsiaaldemokraatide toetus, mis on jaanuaris praktiliselt EKRE-ga võrdne. Isamaa ja Res Publica Liidu reiting on jäänud eelmise aasta keskmise kuue protsendi tasemele. Vabaerakonna valijaskond on aga eelmise aasta parimatega kuudega võrreldes poole väiksem.
Mõelda vaid, et vaid aasta enne 2015. aasta valimisi toetas nii IRL-i kui ka SDE-d rohkem valijaid kui Reformierakonda!
Vastaspoole demoniseerimist kasutatakse oma toetajaskonna mobiliseerimiseks.
Poliitika olemus seisneb ennekõike vastandatuses, väidab Tõnis Saarts värskes Sirbis Laclau’le ja Mouffe’ile tuginedes. Tõepoolest tundub, et Eestis tugineb edukas strateegia poliitilise toetuse võitmiseks just antagonismidele.
Kaks kõige suurema toetusega parteid, Keskerakond ja Reformierakond, on läbi aastate kogunud valimistel hääli teineteisele vastandudes. Peaministrierakonna ja opositsiooni juhtiva jõu puhul on selline vastasseis ka ootuspärane.
Antagonistliku paari moodustavad tegelikult ka Sotsiaaldemokraatlik Erakond ja EKRE, kellel on printsipiaalselt erinevad arusaamad ühiskonna avatusest, isikuvabadustest ja mitmekultuurilisusest. Tänastest koalitsioonierakondadest on EKRE-l tavaks kõige valusamalt nuhelda just sotsiaaldemokraate, Keskerakonnaga on rahvuskonservatiivid vähemalt Tallinna TV eetris päris sõbralikult läbi saanud.
Kumbki ülalnimetatud vastandlik paar ei konkureeri omavahel valijate häälte pärast – oleks raske ette kujutada, et Reformierakonna toetajad asuksid toetama Keskerakonda või vastupidi. Sama kehtib ka SDE ja EKRE puhul. Vastaspoole demoniseerimist kasutatakse oma toetajaskonna mobiliseerimiseks.
Erakondade toetuse pingerea lõppu jäävatel Vabaerakonnal ning Isamaa ja Res Publica Liidul seevastu ei tohiks omavaheliseks ideoloogiliseks vastandumiseks alust olla, küll aga võistlevad nad sarnase maailmavaate kandjatena omavahel valijate häälte pärast. Selline vastandumine kujutab enesest nn nullsummamängu – kui Vabaerakonnal läheb hästi, siis IRL-i toetus langeb ja vastupidi. Sellisest vastasseisust ei võida tegelikult kumbki ja küsitlustulemused osutavadki, et mõlema erakonna toetus kahaneb.
Isamaa ja Res Publica Liidul praeguses valitsuses tegutsemisest kõige enam kaotada, sest nende vähestel allesjäänud toetajatel on üsna lihtne ümber häälestuda ühele kolmest opositsioonierakonnast.
Küllap jääb valijatele arusaamatuks, mille nimel mäng käib, mis neid erakondi tegelikult teistest poliitilisel areenil tegutsejatest eristab. Vabaerakonnal oli poliitikasse tulles küll väga selgelt oma agenda, kuid see on kahe parlamendiaasta jooksul kahjuks hägustunud.
Kindlasti on Isamaa ja Res Publica Liidul praeguses valitsuses tegutsemisest kõige enam kaotada, sest nende vähestel allesjäänud toetajatel on üsna lihtne ümber häälestuda ühele kolmest opositsioonierakonnast, kellel kõigil on IRL-i maailmavaatega suurem ühisosa kui praegustel koalitsioonipartneritel Keskerakonnal ja SDE-l. Reformierakonna poole võiksid kalduda majandusliku parempoolsuse toetajad, EKRE suunas tulihingelised rahvuslased, Vabaerakonna poole aga need, kellel arvates selles erakonnas on rohkem Isamaad kui Margus Tsahkna tõotatud Isamaa 2.0-is.
Sotsiaaldemokraatidel omakorda on majanduspoliitilistes küsimustes keeruline eristuda nendega sarnaseid vasakpoolseid vaateid esindavast Keskerakonnast. Oma liberaalseid seisukohti kooseluseaduse või sisserändajate küsimuses aga selles koalitsioonis realiseerida pole võimalik. Nii kipubki jääma Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast hetkel mulje kui peamiselt ühiskonna jaoks uute keeldude-käskude väljamõtlejast.
Seekordsed küsitlustulemused näitavad, et ei sotsiaaldemokraadid ega ka IRL pole valitsuspartneri vahetusest endale populaarsust juurde võitnud. Kui kauaks jääb kestma Keskerakonna kõrge reiting, näitab aeg.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli