Alari Rammo: varastage, aga mitte palju
Taas on sagenenud kurtmine, et Eesti ettevõtluskeskkond muutub aiva halvemaks, aga selles oleks liiga mugav süüdistada oma tööd tegevat maksuametit.
Eks kisa võib mõista, sest viimasel aastal on valitsus pannud tegusatele suuri koormisi arvete ja töötajate registreerimise ning käibemaksutagastuse kärpimisega. Tuld õhutasid veelgi uue valitsuse arusaamatud maksumuudatused, nüüd siis veel plaan maksuhaldurile tööriistu juurde anda.
Riik kiidab õigusega, et pettuste vähenedes terveneb konkurents ja ettevõtluskeskkond hoopis paraneb. Kriitikud jälle õiendavad, et maksuamet on sama šaakallik kui 15 aasta eest ja väikeettevõtlus hävitatakse seekord küll lõplikult.
Kui meile nii omane teadmatu hüsteeria kõrvale jätta, kõlab mitme süüdistuse taga ohtlik hoiak, et väetimad ei peagi seadusi järgima.
Samane kriitika tabas maksuhaldurit, kui mõne aasta eest võeti letti miljonitega susserdavad spordiklubid. Siiani ahastatakse, et ametnikud ei mõista sporti. Tegelikult ei mõista nii ütlejad õigusriiki.
Õigusriik tähendab olukorda, kus asjakorraldus on rajatud kindlale süsteemile, mis on kirjutatud seadustesse. Viimaseid võib vastu võtta üksnes rahva valitud esinduskogu ja ametnikud ei tohi seadusliku volituseta võimu teostada.
Õigusriik eeldab ka, et seadusi täidetakse ja rikkumistel on tagajärg. Praegused maksuameti kriitikud kipuvad justkui eeldama, et mõnd reeglit täitku see, kes saab ja tahab. Kel pole maksudeks raha või tahtmist, seda nagu ei tohikski kiusata.
Kehtiva seaduse täitmise nõudmine on aga ametnike töö ja nad ei saa ise otsustada, kes ja kui palju parasjagu maksta võiks. Ka ettenähtud maksude aktiivne mittenõudmine ei muuda kohustust ajapikku kehtetuks.
Kriitika peaks suunama hoopis seaduseloojale, aga lihtne pole nendegi roll – kuidas treida nii täiuslik seadus, mis ei ahistaks ausaid, aga laseks pätid kinni nabida? Ja pätte – olgem ausad – on meie seas veel kole palju. Kõik uued koormised pandi ju põhjusel, et nii ümbrikupalkade kui ka käibemaksuga seotud pettused ulatuvad sadade miljonite eurodeni.
Autode teemal tõi maksuamet toona välja, et kuni kümnendik Eesti sõiduautodest võib olla soetatud maksupettusega. Uuringute najal eeldati, et firmaautodest on eratarbimises julgelt üle poole. Ettevõtte ja enda vara tuleb aga lahus hoida, või see maksustatakse nagu palk.
Kuna palga või erisoodustusmaksud ulatuvad meil ligi pooleni kogukulust, otsivadki need tagakiusatavad nanoettevõtjad iga võimalust siduda isiklikud kulud ettevõtlusega. Raamatupidamisse tassitakse poole suguseltsi tšekid, telefonidest autodeni, köögimööblist suvilaehituseni.
Tunnistan iseenda kogemusest, et välise sunnita muutub minugi käitumine aeglaselt. Arvuti taga istudes tundub ju ikka, et riik pole minu, vaid kusagil kõrgel ja kaugel, poliitikud jahivad vaid omakasu, ja no kui ma natuke nende tagant varastan, pole hullu.
Umbes nagu ei pea me metsa enda omaks, kui sinna prügi viime. Natuke võib ju lagastada, eriti kui keegi ei näe. Palju väikesi möödavaatamisi teevad kokku aga sügavad maksuaugud ja kõrged prügimäed.
Nagu ei saa iga puu otsa kaamerat panna, pole ka maksuametil eales aega kõiki ja kõikjal jälgida. Nemad töötavad paljus infoga, mille annavad maksumaksjad ise deklaratsioonidega. Kahtluste korral küsitakse rohkem infot, tullakse külla, vaadatakse parklaski ringi.
Seadusandja keerulisim ülesanne on leida tasakaal, kus kõigile kehtiksid pigem väikesed aruandluskohustused, aga ametnike õigused ja ressursid pätte tabada oleks pigem suuremad, ent siiski kooskõlas. Kusjuures see parklates autode vaatlemine kuulub teise kategooriasse, sest ausad ei saa toimingust teadagi. Vaatlusõiguseta ei saaks aga pätte üldse kätte, sest seadusliku aluseta ei või ametnik ju midagi teha.
Lisaks võivad täiesti mõjusad olla ka ajutised näidishukkamised. Isegi vaid teadmine, et amet võib ka mind tõesti kontrollida, kui tal alati selleks ressurssi polegi. Kui mu käitumine muutub ka hirmu tõttu, võib aususest saada vaikselt harjumus ja lõpuks sisemine moraalinormgi.
Kui väikeettevõtjate tegelik soov on, et makse maksku vaid suured ja rikkad, öeldagu nii, arutleme ja muudame vajadusel seadust. Olgu see siis ametlik, et firma või vabaühenduse teatud suuruseni on osad maksud väiksemad, aruanded lühemad ning era- ja tööelu paratamatu põim lubatud.
Uutel maksueranditel on siiski oma varjukülg: iseäranis maksunorme on väga raske lollikindlalt sõnastada, kümnete välistuste ja eranditega saab seadus veel pikem ning segasem norm pole samuti ettevõtjasõbralik.
Poliitikute ees on seega valik leevendada norme või toetada edasi maksuhaldurit tema töös. Seadusandjale iseäranis sobimatu on aga käpad püsti tõsta ja näiliselt kodaniku poolele asuda. Sellega antakse õigusriiki sobimatu sõnum, et osasid seadusi ei peagi täitma: varastage, aga mitte palju. Just nagu poliitikud teevad ise katuseraha või nõukogudes sponsorlust jagades.
Lõpetuseks tasub ikka ja jälle meelde tuletada, et riigieelarves on üsna täpselt nii palju raha, kui maksuamet koju toob. Viimase aasta-paari muudatused on toonud riigikassasse juba juurde kümneid miljoneid eurosid ning turule kümneid tuhandeid ametlikult töötajaid.
See tähendab lisaraha koolidele, arstiabile, teedele või kultuurile ehk meile kõigile. Mitte ametnikule või poliitikule, kes mõne meelest kogu selle rahahunniku otsas kisselli sööb.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio kommentaar