Mari-Liis Jakobson: miks kodakondsusest ei saa järgmiste valimiste põhiteemat
„Ma ei usu, et kodakondsuse teemast saaks järgmiste valimiste võtmeteema. Lääne-Euroopas tehtud uuringud küll näitavad, et vasakpoolsed erakonnad teevad meelsasti algatusi kodakondsuse liberaliseerimiseks ning ka lahtirahvustamiseks, kuid valdavalt jäävad need plaanid soiku siis, kui paremkonservatiivsed jõud paistavad aktiveeruvat,“ leiab Mari-Liis Jakobson Vikerraadio päevakommentaaris.
Kodakondsuse temaatika asetseb väga lähedal riigi alustaladele. Seega ei ole muudatused selles vallas tavaliselt väga kardinaalsed, vaid puudutavad otseselt pigem väikseid rühmi ja spetsiifilisi juhtumeid. Ent ometi on nende sümboolne tähtsus suur.
Näiteks seadustas Läti kolm ja pool aastat tagasi topeltkodakondsuse sünnijärgsetele lätlastele, kes soovivad võtta teise kodakondsuse mõnelt etteantud nimekirja kuuluvalt riigilt. Nende riikide hulgas oli ka Suurbritannia, kus elab lätlaste kõige suurem väliskogukond. Ent 160 000st Suurbritannias ametlikult töötavast lätlasest on topeltkodakondsus praegu teadaolevalt vaid umbes 1200 inimesel. Üsna kitsaid inimrühmi hõlmava kodakondsusseaduse vastuvõtmisele eelnes aga mitu aastat tulist debatti.
Millises suunas pööratakse kodakondsuspoliitikat mujal Euroopas? Eks seal tegeletakse endiselt peamiselt üleilmastumise mõjudega. Mõnes riigis kodakondsuspoliitikat liberaliseeritakse – näiteks selleks, et anda kaasmaalastele võimalus saada oma vanemate või lausa vanavanemate päritoluriigi kodakondsus. Ent teisal keeratakse kruvisid ka koomale – mitu riiki püüab hõlbustada terrorikahtlusega inimestelt kodakondsuse äravõtmist, või siis seatakse kodakondsust taotleda soovivatele inimestele senisest rangemaid nõudeid.
Sellega võrreldes käib üsna teist jalga Jüri Ratase üleskutse hakata uuesti arutlema Eestis veerand sajandit elanud endiselt kodakondsusetutele inimestele kodakondsuse andmise teemal. Ilmselt eeldasid kõik eestlased, et see teema on jäädavalt ajalukku jäänud.
Jah, tegime sellised kodakondsusreeglid, aga tegelikult said ju ka määratlemata kodakondsusega Eesti elanikud päris palju õigusi. Pea kõik kodanikuõigused, välja arvatud õiguse osaleda parlamendi valimistel ja rahvahääletustel. Ja kui tuli Euroopa Liit, läks mittekodanikel elu iseäranis mugavaks. Nüüd reisivad nad nii Venemaal kui ka Euroopa Liidus, nagu Miškad!
Mittekodanikele – või lausa mitte-eestlastele laiemalt – võib Keskerakonna plaan sümpatiseerida küll.
Muide, selline on ka viimasest integratsiooni monitooringust vastu vaatav eestlaste koondportree. Eestlastest vastajad kippusid arvama, et mitte-eestlased ei võta Eesti kodakondsust, kuna seda pole vaja ja halli või Vene passiga on isegi parem Venemaale reisida. Või siis et mittekodanikud ei tunne end lihtsalt Eesti ühiskonda kuuluvat ega ole huvitatud ka siinses poliitilises elus osalemisest.
Teiste rahvuste esindajad tõid aga põhjusena välja pigem keerulise kodakondsuseksami ja probleemid eesti keele omandamisega.
Niisiis võib Keskerakonna plaan mittekodanikele – või lausa mitte-eestlastele laiemalt – sümpatiseerida küll.
Uuringust ilmnes, et määratlemata kodakondsusega ja Vene kodanikest vastajad hindasid Eesti kodakondsuse puhul kõige enam just poliitikas ja ühiskonnaelus osalemise võimalust. Isegi olulisemaks kui töö leidmise lihtsustumine ning muude võimaluste avardumine (mida eestlased kõige tõenäolisemaks põhjuseks pidasid). Tõsi küll, valimisõigus tekib kodakondsuse saamisega automaatselt, töövõimalused ei pruugi kodakondsuse omandamisega automaatselt muutuda.
Kuigi eestlaste poliitikahuvi ja poliitiline aktiivsus ületavad kodakondsusetute oma märgatavalt, on enam kui pool määratlemata kodakondsusega inimestest Eesti sisepoliitikast huvitatud. Samuti on määratlemata kodakondsusega inimestel ülekaalukalt üks ja selge poliitiline eelistus – Keskerakond.
Keskerakonna kõrval võttis teemast rohkem vedu üksnes EKRE.
Mida siis Jüri Ratase pakutu Eesti jaoks üldse tähendab?
Eestis on määratlemata kodakondsusega elanikke alla 7 protsendi rahvastikust ehk umbes 80 000 inimest. Kahjuks pole täpseid andmeid selle kohta, kui paljud neist on elanud Eestis üle 25 aasta, kuid iga kitsendav kriteerium kahandab potentsiaalseid taotlejaid. Siiski – isegi kui Eesti kodakondsuse võtab vaid paarkümmend protsenti neist mittekodanikest, on Keskerakond oma eelispositsiooni näiteks Reformierakonna ees juba kindlustanud. Ja võib eeldada, et erinevalt näiteks Läti topeltkodakondsuse võtmisest oleks Eesti kodakondsuse vormistamine lihtsam. Ilmselt tehtav näiteks siis, kui inimene peab niikuinii PPA-sse dokumente vahetama minema.
Üldiselt ma aga ei usu, et kodakondsuse teemast saaks järgmiste valimiste võtmeteema. Lääne-Euroopas tehtud uuringud küll näitavad, et vasakpoolsed erakonnad teevad meelsasti algatusi kodakondsuse liberaliseerimiseks ning ka lahtirahvustamiseks, kuid valdavalt jäävad need plaanid soiku siis, kui paremkonservatiivsed jõud paistavad aktiveeruvat.
Midagi analoogset võis näha ka viimase nädala debatis – Keskerakonna kõrval võttis teemast rohkem vedu üksnes EKRE. Kui Keskerakond soovib oma põhiväitlused maha pidada ikka Reformierakonna ja teiste suuremate poliitiliste jõudude, mitte EKREga (ning sama soovivad ka teised erakonnad), siis on tõenäoline, et valimistel saavad põhitähelepanu hoopis muud teemad.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar