Berk Vaher: „Ulgu-Eestiga“ Olgu-Eestiks
Tänavu juunis andis Vaiko Epliku plaadifirma Mortimer Snerd välja kolmikplaadi „Esto-muusika. Ulgu-Eesti leviplaadid 1958–1988“. Võib julgesti öelda, et see on üks viimaste aastate olulisemaid lisandusi Eesti uuema kultuuriloo uurimisse ja meie lähimineviku mõtestamisse – seda kindlasti ka tänu Maarja Merivoo-Parro põhjalikule saatesõnale.
Tõesti ime, et selline kogumik siiani puudu oli – välis-Eesti kirjandust on ometi uuritud juba aastakümneid. Ja ehk küll vist ette kavatsemata, aga imetäpselt ajastus kogumiku ilmumine pagulasdebattide aega, meeldetuletusena, et kord said ka paljudest eestlastest võõrsilt abi paluvad sõjapõgenikud, kelle järeltulijad kasvasid teise keele ja kombestikuga keskkonnas.
Väiksemas kollektsionääride ringis liikusid mitmed Ulgu-Eesti salvestised küll ka juba varem; iseäranis võib oma albumi „Old Estonian Waltzes“ innustunud taasavastamist nautida Austraalias tegutsev Olev Muska, kes on teisal talitavaist muusikuist tõesti kõige isepäisem ja avangardsem. Teda ja mõnd teistki artisti teati siinmail päris palju siiski ka juba eelmisel sajandil – Olaf Kopvillemi kupleesid kuulsin isa kassettidelt juba kooliajal ja ka tema muhepopparist poeg Peeter oli 1980ndate lõpul raadioeetris sage külaline.
Tõtt-öelda oli toona ju omajagu vastastikust võõristust tagasitulijate ja siin olnute vahel – tulijad tundusid tihtilugu kõrkide snoobidena, nemad omakorda heitsid kodueestlastele ette sovetistumist; eks oli nii eelarvamusi kui karmi tõde. Seda olulisemaks osutusid siis sillaehitajad, kes aitasid sama rahva eri kogukondadel tõega leppida ja eelarvamustest üle saada. Aga teame ju, et nende töö pole veel tänagi tehtud – hõõrub mõni pahurdaja ikka veel presidendilegi tema tausta nina alla...
Ometi tundub nende üleminekuaegadel siia jõudnud ulgueestlastekommete ja väljenduse pilkamine nüüd üsna lapsikuna, kui on ajapikku selgeks saanud, kui trotslikud ja julged nood tagasitulekud võisid olla – ja mitte vaid siinse ikke jäänukite pärast. Nagu varasemast kirjandusuurimisest, nii ka Ulgu-Eesti popmuusika taustade avastamisest selgub, mil määral nois kaugetes diasporaades võis olla jäika konservatiivsust ja paranoiat igasuguste kontaktide suhtes kodu-Eestiga. Üle mere saadetud signaalide „segajaid“ otseses või ülekantud tähenduses leidus mõlemal kaldal...
Vaevalt oleks kohane kõiki traditsionaliste pidada nii ähvardavateks pagulaspatriarhideks, kui võib kohata Krister Kivi reisiraamatus „Eesti Maja“ või Urmas Vadi romaanis „Tagasi Eestisse“. Ent nagu ka „Esto-Muusika“ kogumiku saatesõna mõista annab, seadsid diasporaade muusikalised plaadistus- ja esinemiseelistused siiski üsnagi ranged raamid ka uute põlvkondade heliotsingutele. Ja mis seal salata – esimese avastusrõõmu lahtudes tuleb tunnistada, kui palju ses pagulaspopis on ka üsna magedat taidlemist; kui napilt eestikeelse muusika kunstiliste piiride avardamist või siis trotsi ja mässugi. Ulgu-Eesti hipid on – vähemalt siinses valikus – malbed ja vagurad, oma Väntorelit neil vist ei olnud, Suugist rääkimata – või ei jõudnud need lihtsalt plaadile.
Teine küsimus, mis tekib, isegi kui „Esto-Muusika“ valik polegi mõeldud sellele vastama – miks ikkagi pole nende pagulasartistide seas kedagi, kes end seal teises kultuuris kehtestada suutnuks? Kogumikult leiab küll mõne, kes kümnendeid hiljem ja iseenese kiuste võõrsilgi teatava kultusstaatuse leidnud, nagu vaid ühe folkplaadi teinud Reet Hendriksoni. Kuid miks on popmuusika kuulsaim pagulaseestlane endiselt Heikki Kansa, kes esindatud paarirealise viitega üleilmselt taasavastatud trubaduur Rodrigueze laulus – kus on eestlasest Rodriguez? Kus on popmuusika Pärt?
Ju oli iseendale ja oma sõpradele omasse keelde jäämine olulisem; ju oli see mõnelegi mitte just mõistvas keskkonnas enim, milleks jaksu jätkus ja kellel on õigust kurta, et seda oli liiga vähe? Aga praeguses Eestis pagulaspaanika üleskütjatele peaks „Esto-muusika“ olema kohustuslik kuulamine, et enestelt küsida – mida me saaksime niigi tõrjututetõrjumise ja loomingulise nullväärtusega võbisemise asemel teha selleks, et tulijad teeksid midagi säärast, mis oleks väärtuslik nii nende kui meie kultuuris? Et keegi kunagi nende kodumaal saaks mõnest samalaadsest kogumikust tõeliselt ja mööndusteta vaimustuda, kuulates erilise innuga muusikat, mis salvestatud Eestis?
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio kommentaar