Viktor Trasberg: ainus võimalus muuta töötajad kõrgepalgalisteks on kanda sotsiaalmaks osaliselt üle töötajatele
Oleme Eestis jõudnud omapärase vastuoluni. Kurdetakse selle üle, et palgad kasvavad liiga kiiresti ja see vähendab ettevõtete kasumlikkust. Teiselt poolt on meie palgatase oluliselt madam kui neis riikides, mida peame eeskujuks ja millega meie tööturud on tihedalt seotud. Kui palk ei tõuse, kaotame inimesi välisriikidesse.
73 protsenti Eesti inimestest töötab erasektoris ja seega on peamine palgamaksja eraettevõtja. Palgad erasektoris on võrreldes eelmise aastaga kasvanud kaks korda kiiremini kui avalikus sektoris.
Kes on siis need, keda ettevõtjad liiga suures palgatõusus süüdistavad? Või miks palgatõusu nii vaenulikult suhtutakse, kuigi see on ju meie ühiskonna üks peamisi eesmärke?
Laias laastus on kiire palgatõusu põhjused ka välja toodud – töökohti on palju ja madala palgaga töökohale enam ei minda; nõrk tehnoloogiline tase, mis ei võimalda inimtööd asendada; ebaefektiivne tööjõukasutus; ja muidugi ka väljaränne.
Palkade suurenemist süüdistatakse selles, et ettevõtete kasumid vähenevad. SEB analüütik väidab, et „töötajatele makstud hüvitiste osakaal SKP-s on jõudnud selle aasta esimeses kvartalis 50 protsendini. See näitaja ületab kaugelt Lätit ja Leedut, kuid ka Rootsit ja Saksamaad”.
Paraku püüab analüütik siin hämada ja jätta muljet, et töötajad saavad ebaõiglaselt liiga suure tüki heaolupirukast. Tegelikult näitab see osakaal hoopis palgataset koos ettevõtte sotsiaalmaksudega. Ehk tegemist on hoopis tööjõukuluga, mis ei ole seesama, mis palk.
Eesti palgataseme suhe SKP-sse on allpool keskmist (ehk 37 protsenti) ning jääb alla pea kõigile eelnimetatud riikidele. Eesti palgasaajad nüüd küll ettevõtete kasumeid ära ei söö.
Eesti tööjõu teevad tegelikult ülekohtuselt kalliks hoopis tööandja sotsiaalmaksud, mille kõrge taseme poolest oleme lausa kolmandal kohal Euroopas. See on tegelik probleem, mis teeb tänase palga ja hinnataseme juures töötajate palkamise kalliks.
Miks siis sotsiaalmaksu ei alandata?
Põhjus on lihtne – sotsiaalmakse pole võimalik alandada, sest see viiks meie niigi hingeldava meditsiini ja pensionisüsteemi veelgi kiiremini käpuli. Ainus võimalus oleks justkui kanda sotsiaalmaksukoormus mingitesse teistesse maksudesse – näiteks tulu- või tarbimismaksudesse.
Aga siin on meie maksurong jõudnud täielikult tupikteele. Tänase võimutasakaalu juures ei ole kujuteldav ettevõtte sotsiaalmaksukoormuse nihutamine tulumaksudesse, sest see tähendaks võimukoalitsiooni mittesotsiaaldemokraatlikele parteidele oma näo kaotamist. Teiselt poolt ei ole majanduslikult võimalik tõsta enam tarbimismakse – ei aktsiise ega käibemaksu. Läti ja Venemaa asuvad selleks liiga lähedal.
Ja see ongi tupik, kuhu oleme oma maksustruktuuriga jõudnud.
Eelmisel nädalal oli riigikogus arutusel sotsiaalmaksule lae kehtestamise ettepanek, mis küll tagasi lükati. Arvati, et tegemist on küll hea asjaga, aga lihtsalt raha pole. Tõlgime – pole olemas sobivaid makse, kuhu puudujääv sotsiaalmaksukoormus üle kanda.
Selleks, et sotsiaalmaksu lael oleks mingigi mõte, on vaja üheaegselt kolme tingimuse olemasolu.
Esiteks peab olema indiviidi tasemel progresseeruv tulumaks. Teiseks peab sotsiaalmaksete koormus peab jagunema nii tööandja kui ka töövõtjate vahel. Ja kolmandaks peab sotsiaalmaksukoormuse lagi olema realistlik. Seda nii maksulae suuruse kui ka maksubaasi ulatuse mõttes.
Ei ole mõtet kehtestada maksulage, kui isegi Donald Trumpi tulu selleni küüni. Kõikides riikides, kus sotsiaalmaksulael on mingigi mõte, on ka need kolm tingimust olemas. Isegi Lätis.
Eestis paraku neid eeltingimusi pole. Sellest lähtuvalt tooks tänase maksusüsteemi tingimustes sotsiaalmaksulae kehtestamine kaasa laiamahulise „ooüütamise“, mis ei hävitaks ainult sotsiaalmaksu-, vaid ka üksikisiku tulumaksulaekumised.
Aga mis oleks siis lahendus?
Ainus võimalus muuta Eesti ettevõtted konkurentsivõimeliseks ja töötajad kõrgepalgalisteks on kanda tööandja sotsiaalmaks osaliselt üle töötajatele. Kas indiviidi tulumaksu või veelgi parem, töövõtja sotsiaalmaksu vormis. Nii nagu see on tehtud pea kogu läänemaailmas.
See tähendab vältimatult indiviidi tulumaksumäärade eristamist tulutasemete lõikes. Nii nagu see on kogu läänemaailmas – keegi maksab tänasega võrreldes tulumaksu rohkem, keegi maksab vähem. Ja olgu lisatud – indiviidi tulumaks ei ole tööandja kulu; väita vastupidist tähendab kutsuda üles seadust rikkuma.
Kokkuvõttes: me ei vaja mingit maksulage, vaid kõikide tööandjate sotsiaalmaksukoormuse olulist alandamist. Näiteks 15 protsendini. See võimaldaks samaaegselt tõsta palka ja vähendada tööjõukulusid.
Aga seni kuni mingitest aegunud maksudogmadest kinnihoidmine on valitseva koalitsiooni jaoks tähtsam kui ettevõtete konkurentsivõime, pole maksusüsteemi sisuline reform võimalik. Seda situatsiooni iseloomustas tabavalt meie naaberriigi peaminister – seis on küll suurepärane, aga просто денег нет!
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio kommentaar