Peep Ehasalu: seksikusest ja ükskõiksusest
Kooseluseadus on meedia jaoks seksikas teema nii otseselt kui kaudselt: on olemas selge konflikt selle pooldajate ja vastaste vahel. Samal ajal on üks teine vähemus – puudega inimesed – taotlenud aastaid võrdseid võimalusi, ometi tulevad nad laupäeval justkui võrdsemaid võimalusi lubava töövõimereformi vastu meelt avaldama.
Arusaamatuste vältimiseks – puudega inimeste organisatsioonid toetavad igati tööjõureformi ideed, mis aitaks puudega inimestel tööelus osaleda. Vastu on nad reformi praegusele kujule. Seda on hakatud ehitama katusest, vundamenti pole ning keegi ei tea, mis materjalist ja milliste ehitusetappide kaupa seda ellu viima hakatakse. Üle 300 miljoni eurone Euroopa rahalaev on aga juba teel ja kui reform pole läbi mõeldud, siis saab puudega inimeste suurest võimalusest kõigest suur rahakulutus.
Puudega inimeste endi vastu pole otseselt keegi ja see teebki olukorra raskeks – ükskõiksuse juures pole konflikti, mida meedia võiks kajastada, pole kultuuritegelasi ega poliitikuid seismas valgusvihus ning poolt või vastu sõna võtmas. Meediavaidluses saaks aga inimesed seisukoha võtta ning palju asju selgemaks vaielda. Meedia ei saa dikteerida, kuidas sa peaksid mõtlema, küll aga, millest mõelda.
Töövõimereformiga kaasnev probleemide pundar ongi keerukas, sest erinevaid puudeliike on palju. Kahaneva rahvastiku ja tööjõu puuduse tingimustes on reform hädavajalik, kuid nagu Eesti Päevalehe juhtkiri ütleb: „Eesti riik ei pea üksnes teostama enamuse tahet, vaid ka kaitsma vähemuse õigusi.“ Mitte õigusi laiselda, vaid õigusi osaleda.
Sattusin sotsiaalmeedias vestlema ühe meediajuhiga ning ta esitas väga õige küsimuse: ei saa ju toetada midagi, millest aru ei saa, et mis seal täpsemalt valesti on. Pidin nõustuma, et puudega inimeste sõnumil pole sedavõrd selget fookust kui kooseluseaduse juures. Ometigi – on ju Tiina Kangro kirjutanud, "Puutepunkt" kajastanud ja töövõimereformi vastasele petitsioonile alla kirjutanud pea kõik puudega inimeste (ehk nende, kelle jaoks reform mõeldud on) esindusorganisatsioonid.
Tundub, et Kangro on sattunud omamoodi meedialõksu, kus tal palutakse selgitada, milles on probleem. Ta kirjutab täpselt ja detailselt reformiga kaasnevatest probleemidest, kuid siis palutakse see jutt fookusse tõmmata. Fookuseks saab sedavõrd komplekssete probleemide puhul see, et puudega inimeste jaoks muudab reform elu keerulisemaks. Siis ei saada aru, kuidas küll nii, on ju reformi ette valmistatud heade kavatsustega. Järgneb detailne selgitus, mille peale palutakse põhiprobleem selgemalt välja tuua…
Fookuse nägemiseks tasub võrrelda kahte vastu-olekut. Kooseluseadusel on seaduse adressaatide toetus. Teised võivad olla vastu või poolt, kuid see puudutab neid vaid väärtuste tasandil. Detaile pole vaja, kui adressaat ise on rahul. Kavandatava töövõimereformi vastu on aga inimesed ja organisatsioonid, kellele mõeldes see on tehtud. Meie, „normaalsete“ jaoks, ei muutuks midagi ja suur küsimus ongi – kas puuetega inimeste reformi vastu olemine meie ühiseid väärtusi puudutab? Kas see meid üldse puudutab?
Põhiseaduse § 28 ütleb: „Puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all.“ Üks seadus ei saa lahendada kõiki probleeme, kuid ei peaks olema loodud ilma õnnestumise eelduseta. Puuetega inimeste sõnul vajab reform palju põhjalikumalt tööd, et sünniks tervik kõigi osapoolte tegevusest: tööandjad, -võtjad, riik, kohalikud omavalitsused ja puudega inimesed.
Puudega inimesed pole reformi vastu, nad on selle praeguse kuju vastu, mis kulutab tulemusteta riigi ehk meie kõigi raha. Reform ei too teenuseid ja abi juurde, suuremast eelarvest on vähe kasu, kui pole teenuseid, mille peale seda kulutada.
Kuulates kultuuritegelaste sõnavõtte kooseluseaduse toetuseks, tundsin uhkust inimeste üle, kes julgevad järgida oma põhimõtteid ja astuda vastu enamiku hoiakutele. Oma autoriteediga aitavad nad ühiskonda ja neidsamu hoiakuid muuta ning juhtida probleemidele tähelepanu.
Ma ei kutsu teid laupäeva keskpäeval meelt avaldama. Ma ei palu isegi alla kirjutada petitsioonile, sest need on ühekordsed tegevused. Keegi ei jaksa kõigile kogu aeg kaasa elada või tunda, piiratud on nii inimeste aeg, empaatia- kui ka info vastuvõtmise võime. Tihtipeale on probleemid ka sedavõrd valusad, et pööratakse pilk kõrvale või nimetatakse seda sotsiaalpornoks.
Kultuuriinimeste süda on siiski õiges kohas. Nad osalevad erinevates abiaktsioonides, laulavad Maarja külale ja teevad palju head pelgalt oma osavõtuga.
Nagu me suhtume ühte vähemusse, peaksime suhtuma kõigisse inimestesse. Puudega inimeste jaoks on igasugune avalik toetus hädavajalik – et nad ei muutuks vähemuseks, kelle hääl ei kosta.
Toimetaja: Rain Kooli