...ja tegutsema asub suhtekorraldaja. Talviku juhtum.
Vabaerakonna juhtfiguuri Artur Talviku mitu päeva kestnud jõuline klounaad võib asjatundmatule mõjuda südant valutava poliitiku „Eesti asja ajamisena“ ja „ühiskonna mädapaisete avamisena“, ent tegelikult on mitu päeva kestnud soolo täpselt ajastatud ja sihitud ning teostatud kiretult osava suhtekorraldaja arsenali kasutades, milles pole midagi juhuslikku ega aatelist, vaid üksnes teadlik kampaania enda pildile mängimiseks, kirjutab kommunikatsioonijuhi taustaga ERR-i uudisteportaali toimetaja Merilin Pärli.
Avalik üldsus on Vabaerakonda nii pikalt maailmavaate puudumises süüdistanud, et küllap neil viskas see endal ka lõpuks üle. Pakun, et viimaseks piisaks karikas võis saada riigikogus jõuluvanalt kingiks saadud luup, millega oma maailmavaadet otsida.
Sealt edasi võisid sündmused areneda umbes nii: Vabaerakond võttis ühendust mõne tippsuhtekorraldajaga, paludes luua neile maailmavaade. Suhtekorraldaja aga ütles, et tühja sest maailmavaatest, see polegi tähtis, olulisem on hoopis end jõuliselt pildile mängida, mitte jääda ainult kibestunud pressiteateid saatma, mis osatavad kõike, mida koalitsioon ette võtab. Mehed, sedasi te oma toetust hüppeliselt ei kasvata, öeldi neile ilmselt. Ja töötati välja Plaan. Võimalik, et suhtekorraldaja poole pöördus ka Talvik ainuisikuliselt, kuid see polegi tähtis.
Hea kommunikatsiooniplaan näeb ette järgmisi strateegilisi ja taktikalisi komponente:
on selge „oma teema“ (korruptsiooni paljastamine riigi tasandil – mis võikski riigikogu korruptsioonivastase erikomisjoni juhi Talviku varasalve paremini sobida?!);
on üks karismaatiline kõneisik, kes kogu kommunikatsiooni välja kannab (Andres Ammas on liiga ümmarguse jutuga ja absoluutselt karismavaba, seega kõneisikuks sobimatu, plakatipoiss Talvik sobib selleks aga oivaliselt – erakonda tegelikult kuulumata ei saa ta seda ka liigselt kahjustada, kui midagi „nihu“ peaks minema);
on hõlmatavus, st ei saa piirduda vaikselt pressiteate saatmisega, lootuses, et ehk keegi ikka märkab ja avaldab, vaid tuleb olla korraga ja lärmakalt kõikjal – esikülgedel;
on täpne ajaline plaan, kus ja millal miski ilmub ning millises järjestuses. Seda ei tee ära „põleva hingega“ poliitik üksi – siit aimub tugevat professionaalset teemajuhtimist.
Täpne ajastus
Tänane praamihankelugu Eesti Ekspressis ei ole juhus, vaid väga täpse ajastuse kalkuleerimine, sest just hiljemalt tänaseks pidi kohus langetama otsuse Väinamere Liinide hagis endise majandusministri Urve Palo vastu.
Oluline on ka nime jõuline kasutamine – vaadake ilmunud artiklite pealkirju! „Artur Talvik kahtlustab“, „Artur Talvik avastas“, "Artur Talvik nõuab", "Talvik süüdistas" - need kõik kõnelevad väga selgest, jõulisest ja teadlikust kommunikatsioonist, eesmärgiga kinnistada ühe mehe nimi kollektiivsesse alateadvusse. Ei kõnelda isegi erakonna nimel. Tähtis pole ka „paljastus“ ise, vaid selle tegija.
Avastused ja kahtlustused ise on vaid vahendiks, mille abil ennast pildile mängida ja võimu teostada. 15 sekundit kuulsust on käes, nüüd on vaja seda aega pikemaks venitama hakata – näis, millega homsed lehed lagedale tulevad, milliseid paljastusi Artur Talvik meile järgmisena pakub.
Hüvasti, ajakirjanduseetika!
Üks asi siiski teeb nõutuks. Kui lihtsameelselt meie meediaväljaanded „skandaali paljastamise“ näljas suhtekorraldusliku konksu alla neelavad. Ei mingit allikakriitilisust, ei mingit tasakaalustatud „ootame vastaspoole argumendid ka ära“ lähenemist. Ühekülgne skandaali paisutamine täidab hästi lugejanumbrite kergitamise eesmärki. Win-win.
Loodetavasti saabub peagi pohmell ja väljaanded tõmbavad end tagasi. Lugeja ei võta tõsiselt, kui üks mees kogu korruptsiooni paljastamise enda peale võtab, iga päev uute avastustega lagedale tulles. Aga see polegi tähtis – töö on juba tehtud. Talvik on kinnistunud inimeste teadvusse riigimehena, kes „midagi ära ka teeb“.
Tea, kas on tulemas mõni konkurss olulisele positsioonile, millele Talvik hammast ihub? See toetaks hüpoteesi, et teostatav kommunikatsiooniplaan ongi Talviku tellitud soolo. Võtame popkorni ligi ja jääme etendusele järge ootama.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.