Jaanus Nurmoja: kodanikupalk pole kommunism, härra minister!
Palju tänu minister Margus Tsahknale, kes poetas reedel arvamusfestivali tööelualal mõttetera, et peagi Soomes testitav kodanikupalga idee on “kommunistlik”. Sellega sain hea ettekäände selgitada, miks ei kannata kommunism välja võrdlust kodanikupalgaga.
Kommunistlik ühiskond, mida Nõukogude Liit tulutult ehitada püüdis, oleks tähendanud muu hulgas seda, et ükskõik, kas sa töötad või ei, kui palju töötad või mida teed – ikka saad kõiki hüvesid vastavalt oma vajadustele.
Kodanikupalga süsteem aga pole mõeldud kaugeltki nii “ilusana”. Ilma palgatööta või ettevõtjaks olemiseta peaksid leppima sellega, mis sul parajasti olemas on. Sealhulgas kuusissetulekuga, mis katab küll põhivajadused, tagades võimaluse olla aktiivne ühiskonnaliige ja elada päris inimväärikust kaotamata, kuid jääb ikkagi tagasihoidlikuks võrreldes töötavate inimeste ja ettevõtjatega. Mingist vajaduspõhisusest ehk “peenhäälestusest” pole selle maksmisel juttugi (kui, siis ehk täiskasvanu vs laps).
Kui aga tahad midagi (palju) enamat kui lihtsalt elus püsida ja ehk olla siin-seal vabatahtlik aktivist, siis pole parata – pilet tööellu on olemas, tuleb seda kasutada. Sind võidakse selles aidata, kuid keegi ei hakka midagi sinu eest tegema. Piltlikult öeldes – kui niisama saadud sprotikonservid ei rahulda, eks haara siis õng, mis sulle koos konservidega anti, ja kõnni (ise või kellegi abiga) värsket forelli püüdma! Kui kohe ei näkka, eks siis tule senikaua ikkagi konservidega leppida.
Siin on paslik (taas) meenutada hiljutist Ühiskonnauuringute instituudi ja Turu-uuringute AS-i küsitlust, mille tulemused näitavad, et kui igaüks saaksi riigilt niisama 500 eurot kuus, siis oleks vaid 5 protsenti eestimaalastest nõus palgatööst loobuma (sealhulgas need, kes nõustuksid ka vähemaga). Kindlalt loobujaid või tegevusala vahetajaid oleks seega veelgi vähem. Neid, kes poleks mingil juhul nõus tööst loobuma, oli aga 30 protsenti vastanutest.
Muide, on täiesti ootuspärane, et kui kodanikupalk kellegi väitel kahjustab ettevõtlust, siis me ei saagi muud teada, kui et “kahjustab ettevõtlust”. Vastus küsimusele “mismoodi?” on nähtavasti vähestele jõukohane või mugav. Kui üldse. Sõltuvalt sellest muidugi, mida keegi ettevõtluse kahjustamiseks peab.
Seevastu küsimusele “kuidas kodanikupalk ettevõtlust soosib?” on vastused varnast võtta. Sealhulgas: kuna tegemist on tingimusteta põhisissetulekuga, mis on kogu aeg olemas, siis järelikult ei tähenda ebaõnnestunud ettevõtluskatse täielikku laostumist. Sellise riski puudumine julgustab tegutsema. Kindlasti on mõnigi olnud lahke andma nõu viletsat elu kurtvatele kaaskodanikele: “Mida te virisete, hakake ettevõtjaks!” Kodanikupalga puhul poleks ime, kui neid võetakski kuulda.
Kommunism ja kodanikupalk. Üks mitte kedagi mitte millekski motiveeriv utoopia, kus pole kohta eraomandil ega ka mistahes turusuhetel, kus puudub igasugune seos inimese töö ja tema heaolu vahel. Teine omakorda süsteem, mis hoiab inimest elus ja säästab teda turustiihias vastu betoonpõrandat sodiks kukkumisest, kuid ikkagi motiveerib teda tööle, arvestades inimese pidevalt rahulolematut ja edasipürgivat loomust, sest töö suurendab igal juhul sissetulekuid ja võib tuua jõukustki. Kumb on kummast mäekõrguselt üle?
Artikli algul tänatud poliitikul aga tasub teada, et kuna kodanikupalk kaotab vajaduse mitmel rindel rühmata ja end läbi põletada, on selle üks eeldatav efekt suurem pühendumine pereelule. 2 miljonist eestlasest kõneleva visiooni “Isamaa 2.0” valguses peaks idee seega igati kasutamiskõlblik olema.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli