Viktor Trasberg: sotsiaalmaksu tuleb alandada, progresseerides tulu- ja seades sisse kasumimaksu
Kui kätte on jõudnud valimiste aeg, siis räägitakse maksudest. Seekordsete valimiste peateemaks näikse kujunevat tööjõumaksud. Aga iseloomulikult meie üldisele maksudebatile aetakse palju poliitilist udu ega julgeta teemaga lõpuni minna.
Maksudebati keskendumine tööjõumaksudele on igati õige. Euroopa Liidu arusaama kohaselt käsitletakse tööjõumakse kui inimeste töiste tulude makse ning sotsiaalkindlustusmakseid. Viimaseid maksvad nii tööandjad kui ka töövõtjad.
Tööjõu maksukoormuse järgi asub Eesti Euroopa Liidu riikide järjestuses enam-vähem keskel. Meie probleem on aga sotsiaalmaksus. Kui üksikisiku tulumaks tervikuna on madal, siis teiselt poolt tööandjatele on asetatud väga kõrge sotsiaalmaksukoormus. Eesti ettevõtja on selle maksukoormuse suhtelise taseme poolest Euroopa Liidus lausa esikohal.
Suur sotsiaalmaksukoormus on üks töökohtade loomise ja töötajatele kõrgema palga maksmise põhistest takistustest. Eesti ettevõtted kaotavad konkurentsivõimes, sest tööjõukulu on suur. Kallis on palgata häid töötajaid nii kodu- kui ka välismaalt. Madal ja vähemotiveeriv palk vähendab ka ettevõtete tootlikkust.
Miks me tööandjate sotsiaalmaksukoormust siis lihtviisil ei alanda? Sellepärast, et sotsiaalmaksust sõltub meie meditsiini- ja pensionisüsteemi rahastamine. Need süsteemid toimivad ka täna juba üsna taluvuspiiril ning nende rahastamist pole võimalik kärpida. Ettevõtte sotsiaalmaksu saab alandada ainult maksukoormuse ülekandmise kaude teistesse maksudesse. Aga kuhu siis?
Vaatame fakte. Täna põhinevad riigi maksutulud suurel määral tarbimismaksudel, mis panevad eelarve sõltuvusse tarbimistsüklist ja õhutavad hinnakasvu. Ühiskonna sissetulekutase ei võimalda tarbimismakse enam kuidagi suurendada.
Kõrged on samuti ressursimaksud, mis pidurdavad tööstuse ja energeetika arengut. Erilist võitu ei anna ka varamaksude suurendamine või sisseseadmine, sest nende abil saab raha koguda suhteliselt piiratult.
Teiselt poolt on meil suhteliselt madalad tulumaksud ja lausa kõige väiksemad kapitalimaksud kogu Euroopa Liidus. Minu arusaama kohaselt on üksikisiku tulumaks ja ettevõtte kasumimaks just need maksud, mis võimaldaksid kompenseerida sotsiaalmaksu alandamist ettevõtte jaoks.
Tööandjad panevad oma manifestis ette jagada sotsiaalmaksukoormus tööandja ja töötaja vahel selliselt, et „töötajate netosissetulek ei vähene“. Paraku pole selline olukord matemaatiliselt võimalik: kui töötajad võtavad üle sotsiaalmaksukoormust, siis muude tingimuste püsides ei saa netosissetulek samaks jääda.
Aga suund on õige – tööandjate sotsiaalmaksukoormuse peavadki osaliselt üle võtma töötajad, kes seeläbi tajuvad ka otsest seost nende pensioni ja ravikulude vahel. Kui tööandjate sotsiaalmaksukoormus alaneb, siis teisalt avaneb võimalus tööjõukulude alanemiseks ja palkade tõusuks.
Sel moel sotsiaalmaksukoormuse nihutamine eeldab vältimatult ka tulumaksukoormuse efektiivsemat jaotumist tulusaajate vahel. Ei ole võimalik lihtsalt sotsiaalmaksu võrra suurendada nii madala- kui ka suuretululiste inimeste maksukoormust. See pole võimalik majanduslikult ega poliitiliselt. Seega – kes räägib sotsiaalmaksukoormuse nihutamisest tööandjalt töövõtjale, peab rääkima ka maksumäärade oluliselt suuremast progresseeruvusest. Aga seda julgust täna Eesti poliitikas näha ei ole.
Aga miks ma pean tänast tööjõumaksude debatti paljuski udutamiseks?
Kui me räägime tööjõumaksude alandamisest, siis tuleb väga selgelt vahet teha, mis maksudest käib jutt – kas tulumaksust või sotsiaalmaksust. Meil ei ole mingit vajadust alandada tulumaksu, sest see koormus on meil niigi suhteliselt madal. Aga just selles võtmes tööjõumaksude alandamisest enamasti räägitakse.
Olgu rõhutatud, et inimeste tulumaksu alandamine ei mõjuta kuidagimoodi ettevõtte tööjõukulusid. Samuti ei alanda ettevõtte tööjõukulusid maksuvaba miinimumi või muude mahaarvamiste suurendamine.
Visalt püsib vildakas arusaam, et ka tulumaks on tööandja kulu. See väärarusaam tuleb laia luuaga inimeste ja tööandjate peast minema pühkida. Tegelikkuses lepivad töötaja ja tööandja kokku konkreetses töötasus. Nimetame seda ka brutopalgaks, kuigi seadusandlus sellist sõna ei tunne. Sellelt brutopalgalt maksab tulumaksu töötaja, mitte tööandja. Olgu indiviidi tulumaksumäär mis tahes, ettevõtte tööjõukulusid see ei mõjuta. Samuti antakse maksuvabastused tulusaajale, mitte tööandjale.
Maksuvabastuste suurendamine või tulumaksumäära alandamine ei ole seega tööandja maksukoormuse seisukohalt olulised. Ja niikaua kui me ei räägi tööandjate sotsiaalmaksukoormuse ülekandmisest mingitesse muudesse maksudesse, ei räägi me tööjõumaksude tegelikust probleemist.
Maksusüsteem peab tagama riigi ülesannete täitmiseks vajaliku raha; olema heatahtlik ettevõtete ja tarbijate suhtes ning mitte pidurdama majanduslikku edenemist. Maksusüsteemi tasakaalu ja jätkusuutlikkuse saavutamiseks vajame ulatuslikku maksureformi, mis muudaks üheaegselt erinevaid makse.
Selleks tuleb kaasajastada isiku tulumaks; seada sisse madala määraga ettevõtte kasumimaks ja mis kõige peamine – alandada oluliselt tööandjate sotsiaalmaksu taset.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata siit.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar