Rain Kooli: kuidas kohelda kurjategijat?
Ühiskonna seisukohalt on kurjategijale karistust määrates võimalikud kolm erinevat eesmärki: kättemaks, isolatsioon või korrektsioon, kirjutab ERR.ee peatoimetaja Rain Kooli oma arvamusloos.
Ühel kaunil suvehommikul tekkis - justkui iseenesest ja eimillestki, nagu parimad arutelud ikka sünnivad - ühes keskmises Tallinna hommikusöögilauas arutelu.
“Kas sa teadsid, et Breivik pääses õppima!”
“Jah, ma teadsin.”
“Saad aru, õppima! Samal ajal kui enamus tema ohvrite vanematest ei suuda ikka veel tööl käia!”
Teadsin sedagi, mu oma ERR-i portaalis ju kummastki kirjutati.
Pärast seda lookles see keskustelu aga tükk aega põnevatel radadel, pööreldes peamiselt selle ümber, mida me õigepoolest inimeste ja kodanikena tahame, kui meie seast sirgunud kurjategijad oma karistuse saavad.
Kas Anders Breivikil peaks vanglas olema võimalikult halb? Kas tema kannatused peaksid olema võrdsed tema korraldatud terroris vaevu ellu jäänute, ohvrite ja nende lähedaste omadega? Või oleks õiglane, kui ta kannataks veel enam kui nemad?
Ja mida see siis praktikas tähendaks?
Kuna Breiviki terroris sai surma - suuremalt jaolt hirmu ja õudust tundes - 77 inimest, siis on loogiliselt võttes võrdseid või ohvrite omi ületavaid kannatusi üsna raske tagada ilma surmanuhtluse ja sellele eelneva piinamiseta. Võtkem see omamoodi absoluutseks nullpunktiks, kõige alumiseks põrguks. Teoreetiliselt võimalikuks, tegelikkuses vähemalt praegu võimatuks.
Ka kurjategijate teatud inimõigusi austav Norra ei hakka Anders Breiviki piinama ja tapma. See tähendab, et ohvrite kannatustest hullemaid või isegi nendega võrdseid kannatusi fjordide maa kodukootud terroristile nagunii ei põhjusta.
Mina näen asja nii, et ühiskonna seisukohalt on kurjategijale karistust määrates võimalikud kolm erinevat eesmärki: kättemaks, isolatsioon või korrektsioon. See, millist nendest kolmest eesmärgist parasjagu rakendatakse, sõltub juba sellest ühiskonnast.
Kättemaksufunktsiooni rakendamisel peaks karistus lähtuma eelkõige teo või tegude eest võimalikult karmilt maksmise ideest. See tähendaks siis ka, et kurjategija õigused on piiratud eksisteerimiseks vajaliku miinimumini ilma igasuguse nii-öelda peasilitamiseta. Õigus õppida ülikoolis kaugõppes kindlasti miinimumõiguste hulka ei kuulu.
Kui eesmärk on lihtsalt ohtliku inimese isoleerimine oma liigikaaslastest, ei peaks tema õigustel erilist rolli olema - õppigu, kui tahab, peaasi, et ülejäänud kodanikud võivad olla kindlad, et ta enam kunagi meie keskele ei pääse.
Kõige idealistlikuma - või optimistlikuma - lähenemise puhul peaks aga kurjategijate karistus lähtuma mõttest, et see on algusest peale teatud ümberkasvatamise, ühiskonnakõlbulikuks kõpitsemise protsessi osa. Sellisel juhul oleks loogiline, et kurjategijat suisa õhutatakse õppima ja luuakse talle selleks kõik võimalikud tingimused.
Nagu öeldud, on iga ühiskonna enda otsustada, milline karistusfunktsioon kurjategijate puhul käiku läheb. Isiklikult võin öelda, et vähemalt Anders Breiviki - ja kõigi teiste terroristide puhul - jääb minul ligimesearmastusest - või idealismist - väheks, et kolmandasse varianti uskuda.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.