Rain Kooli: lahutusega ähvardamine jätab alati haavad
Elus on asju, mille oht võib jätta sügavamad haavad kui see väljapoole paistab – näiteks sõda, suhte purunemine või töö kaotamine. Seetõttu ei tohi nendega kunagi niisama ähvardada, olgu siis eesmärk oma tahtmise teostamine või lihtsalt kellegagi manipuleerimine.
Kõik suhted – sügavalt isiklikest äriliste kaudu rahvusvahelis-poliitilisteni välja – põhinevad usaldusel. Usalduse olemus ja raamid on teinekord subjektiivsed ja tõlgendatavad (näiteks võib ühel osalisel olla suhte alustest ja elementidest – ning seeläbi ka usalduse piiridest – erinev arusaam kui teis(t)el), kuid laias laastus põhineb usaldus tõsiasjal, et teatud koosluse sees on võimalik teine- või üksteisele kindel olla ilma, et seda pidevalt faktiliselt tõestada on vaja.
Näiteks see, et sõber kokkulepitud kohtumisele hiljaks jääb, on mõne inimese jaoks juba põhjus solvumiseks – rääkimata sellest, kui sõber tema sünnipäeva ära unustab; teine aga ei lase ennast kummastki eriti häirida, vaid on suuteline mõistma, et elu kõigutab organiseerituse paati igat moodi ning oluline on siiski see, milline on konkreetne inimene isiksusena ja meie klapp temaga.
Kuid – nagu öeldud – tõeliselt suurte ja tõsiste, fundamentaalsete asjadega tuleb alati ettevaatlik olla. Tuleb olla ettevaatlik just seetõttu, et kergekäeliselt kasutatuna lammutavad need usalduse alused ning külvavad ebakindlust, mis lõpuks saab saatuslikuks kogu kooslusele.
Seetõttu võib öelda, et Soome peaminister Juha Sipilä tegi läinud nädalal fundamentaalse vea, ähvardades oma valitsuskaaslasi valitsuse tagasiastumisega, kui ta sotsiaal- ja tervishoiureformis oma tahtmist ei saa.
Lühemas perspektiivis Sipilä hasartmäng muidugi pealtnäha õnnestus – valitsuspartnerid ei ajanud n-ö pilli lõhki, saavutati kompromiss ja reform toimub, mis siis, et asjatundjate hinnangul läheb kokkulepitu Soome maksumaksjatele kalliks maksma ega lahenda sugugi kõiki sotsiaal- ja tervishoiuteenuste korralduse peamisi probleeme.
Ärimeheliku projektijuhtimisega harjunud Juha Sipilä ise ilmselt ei adugi, et miski valesti läks - ähvardus ju ei realiseerunud ja seetõttu on kõik korras. Tegelikult muidugi ei ole.
Sügavamale minnes on selge, et iga peaministri ähvardus valitsus laiali saata mõjub igale valitsusele üsna samamoodi nagu näiteks lahutusega ähvardamine mis tahes kooselus – see jätab paranematud haavad.
Jah, teinekord on ka lahutus meetodina omal kohal, kui kõik selle alternatiivid lõplikust lahendusest halvemad on. Kuid seda võimalust ei tohiks kunagi kasutada lihtsalt mõjutusvahendina, millega jonnakas osaline püüab selgeks teha, et nii-juhtub-kui-ei-tehta-nagu-ma-tahan.
Asi selles, et taolise väljapressimisega ületatakse märgilise tähendusega piir. Isegi kui pärast pealtnäha saavutatakse leppimine, jätavad liiga kaugele läinud sõnad endast järele mõranenud vundamendi, millele rajatu tõenäosus laguneda on tavapärasest tunduvalt suurem.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Allikas: Vikerraadio kommentaar