Rain Kooli: kuidas valida presidenti
Isegi siis, kui rahvas juhtubki valima presidendiks kellegi tänases Eestis sellele ametikohale mõeldamatu isiku, on tema võimalused millegi Eesti riiki, ühiskonda või rahvast kahjustavaga hakkama saada väga piiratud, et mitte öelda olematud, märgib ERR.ee peatoimetaja Rain Kooli oma kommentaaris.
1991. aasta sündmused Eestis olid nii ajaloolised, et põhjanaabritel soomlastel on sellele samast aastast raske midagi väärilist vastu panna. Kuid üks, võib-olla kaalukategooria võrra kergem, aga siiski oluline sündmus leidis tol aastal aset ka Soomes.
Otsustati loobuda presidendi valimisest valijameeste häältega ning anti presidendi isiku üle otsustamine rahva kätte.
Eestis ei ole seda sammu seni tihatud astuda. Põhjenduseks on toodud kõikvõimalikku rohkem ja vähem elegantseid mõttekäike, aga ajakirjanduslik vaist kipub siin siiski ütlema, et peamine põhjus on tunduvalt proosalisem kui nendest mõttekäikudest ilmneb.
Suur osa Eesti ühiskondlike hoobade juures olijatest on mures võimaluse pärast, et Eesti elanikud lasevad end mõne kandidaadi võimalikust populismist pimestada ning valivad presidendiks kellegi, kelle sammud presidendina võivad (vähemalt pealiskaudse eelhinnangu põhjal) osutuda ettearvamatuteks.
Näiteks Edgar Savisaare.
Mõistan muret, teatud punktini. Eesti demokraatiatraditsioon on paljude teiste riikidega võrreldes õhuke ja habras. Mure selle pärast, et see võib kellegi enesekasupüüdliku või liiga jõulise tegevuse tõttu uuesti päris katki minna, on arusaadav.
Iseasi, kas see mure on just presidendivalimistega seoses tõesti põhjendatud.
Esiteks – kui võimalik on, et Eestis valitakse ludinal ja kuidagi vastuvaidlematult presidendiks erakonna esimees, kelle poolt hääletaks viimase uuringu kohaselt 25 protsenti Eesti elanikest?
Presidendi otsevalimiste korraldus näeb tavaliselt ette, et võitjaks osutuval kandidaadil peab olema vähemalt 50-protsendiline toetus ja sisuliselt üheski päriselt demokraatlikus riigis ei õnnestu ühelgi kandidaadil seda esimeses voorus saavutada. Kui aga ei õnnestu, on ees teine voor koos kahe esimeses voorus enim hääli saanud kandidaadiga. Seal on võimalus aga teatud isiku vastu olevatel hääletajatel koonduda tema vastaskandidaadi taha.
Teiseks – isegi siis, kui presidendiks valitakse keegi tänases Eestis sellele ametikohale mõeldamatu isik, on tema võimalused millegi Eesti riiki, ühiskonda või rahvast kahjustavaga hakkama saada väga piiratud, et mitte öelda olematud. Meie poliitiline süsteem on rõhutatult parlamentaarne ning president saab halvimal juhul mõnevõrra kiusu ajada, kuid mitte midagi ainuisikuliselt lammutada.
Ohtlikumateks sammudeks – näiteks põhiseaduse ja/või Eesti riigikorra muutmiseks – pole presidendil mingit seaduslikku võimalust.
Eesti on näinud mitut presidenti – teravaks ja nüriks, rahvalikuks ja rahvast kaugele jäänuks peetut. Sellist, kes ametis oleva valitsusega korduvalt vastandub ja ka tunduvalt leplikumat. Nad kõik on valitud ilma rahva häälteta. Nad kõik võinuks saada valitud ka rahva häältega.
Neid kõiki ühendab siiski üks tõsiasi – Eesti on nad kõik üle elanud. Ja elab ka tulevased presidendid.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Allikas: Vikerraadio kommentaar