Erik Gamzejev: mida on erakondadel valijatele pakkuda?
Veidi rohkem kui sada päeva enne riigikogu valimisi on väga vähe märke erakondade ideede võistlusest, kuidas Eestit paremaks teha.
Valimiste lähenemisest kõnelevad nii tõusev poliitiline temperatuur, ülejooksud ühest erakonnast teise kui ka uute võimalike häältemagnetite jahtimine. Kuid see ei tohiks olla põhiline. Erakonnad peaksid just praegu jõudma tippvormi Eesti arengule uut hoogu andvate lahenduste väljapakkumises.
Praegu esiplaanile upitatud menüüs tuleks aga valijatel teha valikuid hoopis muude asjade põhjal. Valikukohad näivad olevat, kas poliitik on kooseluseaduse pooldaja või vastane ning kes oskab paremini solvuda.
Valimiste lähenedes on tavaline seegi, et erakonnad üritavad üksteist üle trumbata, püüdes tõestada, et just nende pakutavad maksumuudatused jätavad tavakodanikule kõige rohkem raha kätte. Puudutagu see siis Reformierakonna tulumaksumäära vähendamist, IRLi madalapalgaliste maksureformi, Keskerakonna astmelist tulumaksu või sotside plaani tõsta alampalk 800 euroni.
Ei ole kahtlust, et need kavatsused lähevad erinevatele valijate rühmadele korda. Ent kõik sedalaadi plaanid taanduvad laias laastus olemasoleva raha ümberjagamisele. Need ei anna vastust küsimusele, mida teha, et riik tervikuna jõukamaks muutuks.
Samuti ei hakka silma konkreetseid lahendusi pakilistele probleemidele, millele on väsimatult juhtinud tähelepanu nii ühiskonnateadlased kui ka riigikontroll. Rahvastik väheneb ja vananeb. Pealinna ja muu Eesti arengukäärid aina laienevad. Paljude hädavajalike riiklike reformide läbiviimine on takerdunud.
Millal siis veel, kui mitte parlamendivalimiste eel peaksid erakonnad neid lahendusi otsima? Just sellise mõttetöö viljad peaksid olema valijatele otsuse tegemisel peamine kriteerium. Erakondade kodulehtedel leiab aga väga vähe jälgi, et sellega tõsiselt tegeldakse. Vaid IRL eristub mõnevõrra suurema aktiivsusega. Jääb mulje, et erakonnad justkui ise kahtlevad selles, kas sisuliste lahenduste pakkumine valimistel plusspunkte annab.
Tõsiasi on aga seegi, et praegu on valijatele uusi magusaid kompvekke välja pakkuda küllaltki keeruline. Kevadel sündinud võimuliit kulutas oma eelmiste valimislubaduste elluviimiseks olemas olnud varud suures osas ära. Ometigi tuleb nüüd kõigil (kaasa arvatud opositsioonil, kes ennustas, et praeguse koalitsiooni plaanide täitmiseks ei piisa eelarves katteallikaid) välja käia uusi lubadusi, millele tuleb uued hinnalipikud külge panna.
Samal ajal ei ole üldine taust sugugi soodne. Majanduskasvu prognoose kohendatakse väiksemaks. Eksport kahaneb. Pingelises rahvusvahelises olukorras on põhilised märksõnad heitlikkus ja määramatus. Mitmed olulised majandusharud, nagu näiteks põllumajandus, turism, logistika ja põlevkivitööstus, on kergesti haavatavad ja seal on tegu isegi senise taseme hoidmisega. Samas tuleb aga Euroopa Liidu idapiiril paikneval Eestil teha nii kaitsevõime kui ka piiri tugevdamiseks lisakulutusi, mida aasta alguses keegi ei osanud plaanida.
Loosungeid, et tõstame alampalga 800 euroni või viime kodukulud alla, on ju ahvatlev välja paisata. Eesmärgina ei tohiks selles midagi vastuvõetamatut olla. Aga kui reaalses elus läheb sellega samamoodi nagu Tallinna-Tartu-Luhamaa maantee neljarealiseks ehitamise lubadusega aastaks 2015, siis ei hakka sellest kellelgi kergem. Pigem tekib õigustatud pettumus.
Teades, et tegelikult on nii-öelda vaba raha oma lubaduste elluviimiseks napilt ja bluffimisega on kõik suuremad erakonnad juba korduvalt kõrvetada saanud, võivadki eelseisvate valimiste programmid jääda küllaltki ümmargusteks.
Sellisest stiilist annab märku ka praeguse Reformierakonna ja sotside koalitsioonilepe. Olgugi et selles lepiti kokku näiteks lastetoetuste märkimisväärsed tõusud ja töötuskindluse maksemäära vähendamine, on seal kõvasti ka üldist juttu. Iseloomulik, et näiteks sõna "toetame" esineb tekstis 15 ja sõna "kaalume" neli korda, aga konkreetne sõna "teeme" vaid ühe korra.
Tegelikult peaksid erakonnad just praegu vitriinile asetama võimalikult konkreetsed, ausad ja põhjalikult läbiarvutatud tegevusplaanid. Mis on iga ettepaneku hind ja eeldatav mõju? Kust peaks tulema selleks raha? Kas ja mille jaoks on plaanis võtta laenu? Kust, kui palju ja mille arvelt on võimalik koomale tõmmata riigi kulusid?
Arvestades regionaalpoliitika olulisust, oleks vajalik tuua eraldi välja ka mõned olulisemad kavatsused igas valimisringkonnas, mis oleksid erakonna valimisprogrammi lahutamatu osa.
Erakondadest jääb praegu mulje kui iluuisutajast, kes nelja aasta kõige tähtsamaks võistluseks valmistudes ei harjuta trennis palehigis axel'eid, rittberger'eid ja muid keerukaid hüppeid, vaid paneb rõhku eelkõige välisele. Eeldatakse, et kohtunikelt saab häid punkte sätendava kostüümi, ägeda jumestuse ja haarava saatemuusika eest. Võistluskava võib seevastu raskemaid elemente tegemata kergelt läbi liuelda.
Iluuisutamises niimoodi medaleid ei võida. Ka valimistel võiksid kohtuniku rollis olevad valijad hinnata rohkem poliitikute sisulist meisterlikkust ja vähem kampaaniate efektsust.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar