Kert Valdaru: 2015 – probleem rändega ehk pahuralt ärkamise aeg
2015. a läheb rändeajalukku kui suur rahvaste liikumine, mille Euroopa maha magas – ja kui üles äratati, oli hirmus pahur.
UNCHR-i hinnagul on erinevate konfliktide ja katastroofide tõttu pidanud lahkuma oma kodust ning otsima pelgupaika võõrsilt üle 60 miljoni inimese. Nii suurt rahvasterännet ei ole pärast Teist maailmasõda kogetud. Osa rändevoogudest liikus ja ka liigub endiselt Euroopasse.
Rahvusvahelise migratsiooniorganisatsiooni (IOM) andmetel on käesoleval aastal Euroopasse saabunud migrantide arv ületanud miljoni, mis võrreldes eelmise aastaga on kasvanud neli korda. Selline erakordne suur sisseränne on tekkitanud tänastes eurooplastes hirmu ja ebakindlust.
Tagantjärgi tarkusena võib tõdeda, et Euroopa Komisjon ja EL liikmesriigid ei olnud valmis nii suurte rändevoogude ennetamiseks, vastuvõtmiseks ja kontrollimiseks. Magati maha vähemalt kolm omavahel seotud probleemi, mis võimendasid Euroopa rändekriisi.
Esiteks ei panustatud piisavalt kontrolli saavutamisse Kesk-Vahemerel ja veel rohkem Ida-Vahemerel (Egeuse meri) toimuva üle. Vahemerest oli saanud eikellegimaa, kus suuresti valitsesid inimkaubitsejad ja põgenike meeleheide.
Teiseks ei oldud valmis varjupaigamenetluste käsitlemiseks rändesurve all – ei suudetud kiirelt eraldada abi vajavaid sõjapõgenikke teistest sisserändajatest ning neid ülejäänusid kodumaale tagasi saata.
See omakorda võimendas kolmandat probleemi, suure hulga sisserändajate kontrollimatud liikumist mööda Euroopa maismaad jõudmaks tõotatud maale (enamasti Saksamaale ja Rootsi [aga ka mitmesse teiste Euroopa riiki, näiteks Soome, kuhu sel aastal saabus 30 000 varjupaigataotlejat toim]).
Miks läks nihu? Kevadine aeg kulus Euroopa Komisjonil ja liikmesriikidel arusaamiseks, et seekordsed rändevood ei lõpe iseenesest ega haju sujuvalt ja märkamatult mööda Euroopat laiali (nii on varem juhtunud, küll mitte nii suure sisserände korral kui tänavu). Kui seda suve algul mõisteti, kulutati väärtuslikku aega omavaheliseks kemplemiseks nii Euroopa Liidu tasandil kui ka liikmesriikides.
Püüti selgeks vaielda, mida ikkagi tähendab liikmesriikide solidaarsus kriisiolukorras. Otsiti vastust küsimusele, kas on põhjendatud minna appi rändesurve all olevatele liikmeriikidele ning vähendada nende koormat, võttes neilt kindel arv pagulasi. Seda ei ole konsensuslikult suudetud lõpuni kokku leppida tänaseni. Mitu liikmesriiki arvab endiselt, et kui häda neid otseselt ei puuduta, siis ”Euroopa, see ei ole meie”.
Seega ei peetud esmalt vajalikuks vaielda, kuidas peaks reageerima, vaid, kas Euroopa peaks üldse ühtselt reageerima. Lahenduste otsimise asemel otsiti emotsioone. Neid ka leiti – väärtusliku aja arvelt.
Enim vaidlusi tekitasid liikmesriikidele määratavad nn vabatahtlikud piirarvud pagulaste ümberpaigutamiseks Itaaliast ja Kreekast. Siiani on suudetud kokku leppida 160 000 inimese ümberpaigutamises kahe aasta jookusel. Eesti on lubanud abikäe ulatada 550-le. See-eest Slovakkia on võtnud ette ja kaevanud Euroopa Liidu kohtusse liikmesriikidele nn vabatahtlike piirarvude kehtestamise eest.
Tulistes vaidlustes ei märgatud aga rändevoogude teede muutust, mis võttis võimaluse ennetada ja vähendada massilist sisserännet Euroopasse. Peamine tähelepanu oli suunatud Kesk-Vahemerele, mida peeti põgenike peamiseks kanaliks Põhja-Aafrikast (peamiselt Liibüast) paatidega Itaaliasse tulemiseks. See meretee on ohtlik ja pikk. Enamik 3695 põgenikust, kes 2015. aastal merd ületades uppusid või kadunuks jäid, kasutasid just seda teed. Aga EL riikide tähelepanu pidanuks keskenduma hoopis Egeuse merele ja Türgile.
Türgis lähenes juba aasta algul põgenike arv kahele miljonile. Veebruaris saatis Türgi maailmale hädasignaali: vajame abi Süüriast pärit sõjapõgenikega tegelemiseks, meie kulutused lähenevad kuuele miljardile dollarile, raha me rohkem ei leia. Euroopa ei suutnud või ei tahtnud seda signaali kinni püüda. Ei möödunud kaua aega, kui Türgi rannikult hakkasid takistusteta väljuma paadid põgenikega Egeuse merele Kreeka saarte suunas.
See meretee on kordades lühem ja vähem ohtlik kui Kesk-Vahemere oma. Legend räägib, et rannikuäärsete kalastuspoodide omanikud olid meeldivalt üllatunud, kui järsku osteti nende poed tühjaks kummipaatidest ja päästevestidest.
Aasta lõpuks on Kesk-Vahemere meretee kokku kuivanud ning enamus põgenikke, rohkem kui 800 000, on Euroopasse jõudmiseks kasutanud Egeuse merd. Euroopa Liit on Türgi sõnumi kinni püüdnud. Novembris sõlmiti kahepoolsed lepingud rändevoogude ühiseks kontrollimiseks ja peatamiseks.
Me ei saa kunagi teada, milliseks oleks kujunenud lepingu hind Türgiga kevadel, kuid sügisene hind on märkimisväärne. Türgile lubatakse investeeringuid ja abi kuni kuue uue pagulaslaagri püstitamiseks; aastas sadade tuhandete pagulaste ümberasustamist Türgist Euroopasse; viisavabadust Türgi kodanikele Euroopasse reisimiseks; uut initsiatiivi Türgi liitumiseks Euroopa Liiduga, mida on peetud erineva intensiivsusega juba 2005. aastast; ning lisaks veel kolme miljardit eurot kaheks aastaks.
Esimesed märgid lepingu rakendamisest on olemas: Türgi korrakaitsejõud on detsembris kinnipidanud inimkaubitsejaid, konfiskeerinud sadu paate ja takistanud põgenike Egeuse merele väljumist.
Türgiga sõlmitud lepingut võib pidada positiivseks, sest ilma Türgi abita on ülimalt keeruline (et mitte öelda võimatu) tänast rändekriisi lahendada. Kuid veelgi olulisem rändevoogude peatamiseks on poliitiline lahenduse leidmine Süüria sõja lõpetamiseks.
Süüriast on tänaseks põgenenud ligi 4,4 miljonit inimest, kellest 90 protsenti on naaberriikides. Süürias viibib aga endilest 7,6 miljonit sisepõgenikku, kes samuti võivad olla ühel hetkel sunnitud oma elu nimel Euroopa poole teele asuma. Kas, millal ja kuidas Süürias, kus on väga mitmetel erineva ilmavaatega riikidel omad huvid, rahu saavutatakse, teavad ainult tulevased Nobeli rahupreemia laureaadid. Pigem tuleb arvestada ka lähiajal Süüriast saabuvate sõjapõgenike juurdevooluga.
Aasta jooksul on toimunud rida EL rändeteemalisi tippkohtumisi, iial varem ei ole neid nii palju sel teemal peetud. Kohtumistelt ei ole emotsioonid tänaseni kadunud, kuid aruteludesse on lisandunud ratsionaalust. See on võimaldanud vastu võtta uusi rändekavasid ja plaane rändekriisist väljumiseks.
Päästeplaanide kohaselt tõhustatakse Euroopa välispiiri valvet ning luuakse uus piiri- ja rannavalveagentuur. Uuel agentuuril on 24/7 ootevalmis 1500 piirivalvurit, keda on võimalik kiiresti piirile appi saata. Inimmasside kontrollimatult Euroopa maismaale liikumise takistamiseks luuakse põgenike vastuvõtukeksused, nn hot spotid, võimalikult välispiiri lähedale. Eristamaks kiirelt pagulasi muudest sisseräandajatest luuakse varjupaigataotluste kiirmenetlus ja kiirendatakse mitteabivajajate väljasaatmist nende kodumaale.
Suurendatakse humanitaar- ja arenguabi põgenike vastuvõtmise põhikoormuse alla jäänud riikides väljapool EL-i (ntks Türgi, Jordaania, Liibanon, Iraak, Jeemen), et pakkuda põgenikele inimväärsemat elu, mille puudumine ei sunniks neid võtma ette riskantset teekonda Euroopasse. Eraldi plaan on muuta põrguks inimkaubitsejate elu Vahemerel ja mujal – selleks suurendatakse kohalolu Vahemerel ning maismaalt antakse löök nende kriminaaltulu konfiskeerimiseks. Ja plaane on veel teisigi.
2015. a tehtud plaanid keskenduvad peamiselt juurde tulevate rändevoogude peatamisele, kontrollimisele ja abi mittevajavate sisserännanute tagasi saatmisele. Vähem on leitud aega lahenduste otsimisele: kuidas tegeleda siia jäävate sõjapõgenikega, et nad tänaste eurooplaste keskel ennast koduselt tunneksid, omaks võetaks ja iseseisvalt hakkama saaksid. Oluline on siin õnnestuda, kuna see näitab, kas Euroopa senised väärtused – sallivus, solidaarsus, hoolimine ja vastutus – jäävad paika või osutuvad sõnakõlksuks.
Kokkuvõtvalt võib 2015. aasta lõpetada rändemaailmas veidigi rohkem positiivsetes toonides kui aasta esimese poole: Euroopal on olemas fikseeritud mõtted, mis on tinti kasutades ka paberile pandud. Aga see on alles kõige algus. 2016 aastale tuleb sõnad tegudeks muuta, kui see ei õnnestu, siis muutuvad arutelud veelgi tulisemaks, nii Euroopa Liidus tervikuna kui ka liikmeriikide sees.
Oht vihast lõhki minna aga aina kasvab.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli