Rain Kooli: inimese mõõt on julgus kahelda iseenda tõekspidamistes
Läinud nädala lõpus kogunes Paidesse nelja kuninga asemel neli tuhat vaba riigi vaba kodanikku. Kogunes arvamusfestivalile, mida võib pidada nii sõnarokifestivaliks kui ka arvamuslaadaks – ning mõlemaks põhjusega –, aga kokkuvõtteks võib tõdeda, et selles kontekstis oli nii-öelda kohtu seadus mitte kolmas, vaid teine kord: juba teisel korraldusaastal jõudis festival järele oma põhjamaistele eeskujudele.
Kui aga juba arvamusfestivalil olla, siis on sisuliselt paratamatu, et mõtted kanduvad ka arvamise kui sellise juurde. Kes ja kas üldse peaks millega kohta midagi arvama, kas kõik arvamused on tõesti võrdsed ja kas on olemas õige ja vale arvamus?
Oleme sel teemal nii mõnigi kord mõtteid vahetanud Mihkel Kunnusega, hea kolleegi ja saatekaaslasega. Mihkli ja minu seisukohad lähevad selles küsimuses üldjoontes lahku ning tegid nad seda ka arvamusfestivalil rahvusringhäälingu laval ”eetris” olnud ”Jüri Üdi klubi” erisaates.
Mihkli seisukoht on ühene: oma arvamuse omamine on madal, suisa labane. Iga loll on võimeline arvama, tõeliselt tark inimene aga tunnistab heaga oma piiratust ning tugineb isearvamise asemel teiste, mõne konkreetse teemaga süvitsi tegelenud andekate inimeste mõtetele.
Rahvusringhäälingu portaali arvamustoimetajana ei saa ma Mihkliga päris nõustuda ning üldse mitte seetõttu, et see seaks olemuslikult küsimärgi alla kogu mu ametikoha vajaduse. Asi on lihtsalt selles, et ma tunnistan küll nii-öelda hiiglaste õlgadel seismist, kuid ma ei ole päri mõttega, et see välistaks arvamisõiguse, rääkimata arvamisest kui (teadvustamata) tegevusest.
Iseenesest on ju nii, et suurimgi arvamusskeptik paradoksaalsel moel arvab midagi – kas või seda, et inimesed ei peaks nii palju arvama. Lisaks otsesele arvamisele on aga ka palju kaudset – alates sellest, et puht filosoofiliselt on seisukoha vältimine ka üks seisukoha võtmise vormidest ning lõpetades sellega, kelle õlad nendest mainitud hiiglastest me oma toetuspinnaks valime.
Ühesõnaga, me kõik siiski mingil hetkel arvame midagi, ükskõik kui palju me ei peaks vajalikuks selle arvamise käigus mineviku või oleviku suurkujude tekste vahendada. Küsimus on pigem selles, kas kõigil arvamustel on ka eluõigus.
Ja see on tegelikult tänapäeva suhtelisuse-usku maailmas ülioluline küsimus.
Elu on näidanud, et kes tahes võib mõnest esmapilgul täiesti teaduslikuna näivast ja uhkete templitega varustatud ”sertifikaatidega” instituudist pärit ”uuringu” najal väita, et tema arvamus põhineb faktidel, on argumenteeritud ja tõestatud. Kuid nagu ei ole iga Aafrika riigi uhkete pagunite ja poole meetri suuruse paraadmütsiga varustatud kindral päriselt kindral, ei ole iga uuring päriselt uuring ning igasugune teadusena näiv asi ei ole päriselt teadus.
Keskne küsimus nii iga uuringu, selle tegijate kui ka selle põhjal oma arvamuse kujundajate puhul on, milline on nende teatud mõttes lipukiri, mis on nende põhiline lähtekoht: kas Tõe leidmine (vajadusel ka läbi eksimiste, komistamiste ja oma seisukohtade ümberhindamise) või oma elu aluseks võetud dogmade tõestamine nui neljaks -põhimõttel, allutades enda arvamuse osaks aina uusi ja uusi väiteid, mille ainuke eesmärk on toita niigi prisket olevust nimega Minu Arusaam.
Iiri vanasõna ütleb, et ära usalda meest, kes ei joo. Mina ütleks, et tasub olla ettevaatlik inimestega, kes on veendunud enda seisukohtade ilmeksimatuses.
Inimese mõõt ei ole nimelt see, kui jõuliselt kahtleb ta teiste inimeste arvamuses, vaid vastupidi: inimese tõeline mõõdupuu on see, et ta suudab kahelda iseenda tõekspidamistes.
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar