Mõkola Rjabtšuk: Ukraina – Vene propaganda ja kolm katastroofistsenaariumi
Ukraina 25. maile plaanitud presidendivalimised on lähemale jõudmas ning Kremli võimalused riigi vallutamiseks ja Euroopa-kursi muutmiseks tasapisi ahenemas. Vene presidendi Vladimir Putini Krimmi anšlussi ja süüdimatult Ukraina siseasjadesse sekkumist õigustav retoorika põhineb eeldusel, et praegune valitsus on ebaseaduslik ning selle ninameesteks on natside ja juudivastaste jõuk, kes tõusid võimule riigipöördega ja terroriseerivad venelasi ja venekeelseid terves riigis.
See väide on laimav ja täielikult ümber lükatud sõltumatute vaatlejate, arvamusküsitluste ja vähemuste endi poolt, kuid siiski on seda võimalik osale auditooriumile tõe pähe esitada. Eeskätt venelastele, kes on erinevatel põhjustel nõus sellega kaasa minema.
Pärast 25. mai presidendivalimisi muutuks propagandamasina töö kõvasti raskemaks. Kumbki presidendikampaania favoriitidest, Julia Tõmošenko ega Petro Porošenko, ei meenuta ligilähedaseltki “natsionaliste”, “äärmuslasi” või “russofoobe”. Mõlema igapäevane suhtluskeel on olnud ja selleks jääb vene keel, kuigi (nagu enamik Ukraina kodanikest), valdavad nemadki heal tasemel ukraina keelt. Väidetavad paremäärmuslikud kandidaadid, nagu sügavalt demoniseeritud Dmõtro Jaroš Paremsektorist ja Oleh Tjahnõbok Svobodast, jäävad arvamusküsitlustes kaugele maha ega suuda suure tõenäosusega koguda rohkem kui kolm protsenti toetusest. Seega mureneb müüt “fašistidest”, kes tirivad Ukraina kodusõtta – kui just kodusõda väljastpoolt riiki ei õhutata.
Kolm katastroofistsenaariumi
Kremlil on enne uue Ukraina režiimi konsolideerumist tegutsemisega kiire. Väed piiril ning tuhanded kohalike omavalitsuste hoonete ründajad Harkivis, Luganskis ja Donetskis panevad Ukraina valitsuse tugeva surve alla. Ukraina võimud on surutud nurka situatsioonis, kus neil on võimalik ainult kaotada – ühelt poolt oleks kiusatus ründajad jõuga tagasi lüüa, kuid teisalt ei tohi anda Venemaale mingeid ettekäändeid sekkumiseks.
Praeguse seisuga on kolm võimalikku stsenaariumi, mis Ukraina suveräänsust ähvardavad.
Esmalt, katsed separatistidega rahu sõlmida võivad lõppeda Ukraina võimu täieliku kokkuvarisemisega idapoolsetes regioonides ning tekitada Moldova Transnistria-sarnase venemeelse nukuriigi. Sarnaselt viimasega hakkab see eksisteerima õiguslikus tühimikus ilma rahvusvahelise tunnustuseta.
Teiseks võidakse idapiirkonnas end kuulutada “tõeliseks Ukrainaks” ning koos Venemaa seljatagusega rünnata keskvalitsust Kiievis, et taasluua Viktor Janukovõtši “legitiimne” presidentuur. Iseenesest pole selles stsenaariumis midagi uut, piisab vaid meenutada 1918. aastat, mil bolševikud lõid Harkivis nukuvalitsuse, et kukutada Ukraina Rahvusliku Vabariigi (1918-1920) demokraatlik valitsus Kiievis. Selle stsenaariumi põhiliseks eeliseks on Vene-Ukraina sõja maskeerimine Ukraina-Ukraina sõjaks.
Tänase Ukraina valitsuse kolmas võimalus on alluda Venemaa survele ja tagakiusamisele ning nõustuda suure hulga Kremlis kujundatud põhiseaduslike ja administratiivsete muudatustega. Need muudaksid Ukraina nõrkadest riikidest koosnevaks hajusaks konföderatsiooniks, mis on erakordselt haavatav Venemaa õõnestustegevuse, manipulatsioonide ja sabotaaži poolt.
Sõjapropaganda?
Nädalad, mis meid lahutavad 25. mai valimistest, on Ukraina tuleviku jaoks otsustavad. Sel ajal peaks Kiiev saama toetust läänest ning taastama kontrolli oma idaalade üle, sest Vene oht ei möödu Krimmiga. Moskva Ukraina-vastane retoorika, mis toidab separatistide ideid, toimib tõhusalt.
Venemaa Ukraina-vastast propagandat on viimase kümne aasta jooksul targalt doseeritud. Alates 2013. aasta novembrist muudeti see täiskäigul informatsioonisõjaks, et võita venelaste toetus võitluses Ukraina vastu. Esile kerkisid kolm peamist narratiivi, mille võib kokku võtta kui “Ukraina piirid on kunstlikud”, “Ukraina ühiskond on sügavalt lõhestunud” ja “Ukraina institutsioonid on parandamatult düsfunktsionaalsed”. Lihtsustades – Ukraina on läbikukkunud maa (“mitte riik”, nagu Putin väidetavalt George W. Bushile 2008. aastal Bukarestis toimunud NATO peakohtumisel ütles) ja vajab seetõttu välist, ilmsesti Venemaa eestkostet.
Ühelt poolt kasutas Vene propaganda väga tugevat “antifašistlikku” ja “vähemusi kaitsvat” retoorikat. Teisalt kasutas ta ära igivanu sovetieelseid ja -aegseid Ukraina-vastaseid stereotüüpe, mis jagasid ukrainlased kaheks: lojaalseks “väikevenelaste” enamuseks ja “natsionalistide” perversseks vähemuseks. Esimesed kujutasid endast igavat ja kahjutut Suure Venemaa provintsi ja teised olid väidetavalt lääne mõju all ning kannatasid seetõttu eraldiseisva ja erineva Ukraina hullu kinnismõtte all.
Selline imperialistlik pärand muudab venelased kergesti vastuvõtlikuks Ukraina-vastasele propagandale, mis töötab iseäranis hästi järjest ühekülgsemaks muutuvas meediaruumis, kus ebasobivad faktid vaikitakse maha, alternatiivseid infoallikaid blokeeritakse või tõrjutakse eemale ning iga alternatiivi käsitletakse hälbe, kinnisidee, ekstremismi ja riigireetmisena.
Selle tulemusel usub 56% venelastest, et ukrainlased ja venelased on üks ja sama rahvus; 83% usub, et Ukrainas toimus veebruaris riigipööre; 77% süüdistab Venemaa ja Ukraina suhete halvenemises Ukraina liidreid; vaid 7% mõistab hukka Krimmi annekteerimise. Kõigest 13% küsitletutest tunnistab, et Lääne negatiivse reaktsiooni põhjuseks on rahvusvahelise õiguse rikkumine Venemaa poolt – kõigi teiste arvates on tegu kas Ukraina tegeliku olukorra vääritimõistmisega (nii arvab 20% vastanutest) või välismaailmale igiomase vaenulikkusega Venemaa suhtes (58%).
On märkimisväärne, et oluliselt suurem hulk venelasi usaldab riigimeediat (62%) kui sõltumatut meediat (16%); 54% nõustub, et on olemas „olulisi ühiskondlikke teemasid, mille kohta info moonutamine on avalikes huvides õigustatud“; ja 72% usub, et on „olulisi ühiskondlikke teemasid, millest vaikimine on avalikes huvides õigustatud“.
Toetudes neile hoiakutele ja hoides meediat tugeva kontrolli all, ei ole Kremlil keeruline müüa rahvale täpselt sellist infot, nagu ta soovib.
Alternatiivsete vaatenurkade puudumine mitte ainult ühiskonnas, vaid ka valitsevas eliidis ei tõota Venemaale head. Riigi juhtkond on lõksus omaenda loodud virtuaalses propagandamaailmas ja sõltub täielikult selle loogikast. Propaganda, nagu Yale'i ajalooprofessor Timothy Snyder märgib, ei ole „reaalsuse toimetatud versioon, vaid oluline osa püüdest luua teistsugust reaalsust (...), mitte vigane kirjeldus, vaid stsenaarium tegutsemiseks. Kui mõtestame Putini propagandat selles sovetlikus raamistikus, näeme, et sissetung Krimmi ei olnud reaktsioon reaalsele ohule, vaid püüe aktiveerida ohtu, et vallandada vägivald, mis muudaks maailma. Propaganda on osa tegevusest, mida ta on mõeldud õigustama“.
Omaenda propagandast nakatunud Kremli eliit muutub järjest paranoilisemaks ja sihikindlamaks oma võitluses naaberriikides tegutsevate väljamõeldud „fašistidega“, justkui need oleksid tõelised. Seetõttu ei ole erilist vahet, mida Ukraina teeb või ütleb. Tegelik valik on kas jagada punaarmee sissetungi alla sattunud 1956. aasta Ungari ja 1968. aasta Tšehhoslovakkia saatust või järgida 1920. aasta Poola ja 1940. aasta Soome eeskuju, mil venelased suudeti peatada.
Ukrainlastel tuleb õppida elama aastaid, võib-olla isegi aastakümneid mitte üksnes pideva poliitilise ja majandusliku surve all, vaid ka häbitu propagandasõja tingimustes, mis võib iga hetk lahvatada tõeliseks sõjaliseks rünnakuks. Kui see ei juhtu enne 25. maid, võib see juhtuda hiljem, lihtsalt teisel ettekäändel ja pisut kohendatud retoorilises pakendis. Kreml ei tunnista ühtki Kiievi valitsust legitiimsena, kuni see ei ole Kremli valitsus.
*Mõkola Rjabtšuk on Kiievi poliitika- ja kultuurianalüütik ning EURIAS külalisteadur IWM-is Viinis. Tema viimane raamat „Gleichschaltung. Authoritarian Consolidation in Ukraine, 2010-2012“ ilmus 2013. aastal ukraina ja inglise keeles. Käesolev artikkel on avaldatud portaalis Aljazeera.com 11. aprillil 2014.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Mõkola Rjabtšuk, poliitika- ja kultuurianalüütik