Anna-Maria Penu: moslemid on pahad
Päev pärast Pariisi: Ärkan. Lülitan sisse arvuti ja loen eestikeelses interneti keskkonnas liigeldes, et moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, võtan lonksu kohvi, moslemid on pahad, sest on laisad ja kasutavad ära Euroopa heaoluühiskondi, mille hüved on siiski mõeldud ainult õigetele eurooplastele.
Moslemid on pahad, moslemid on pahad, sest nad on vaesed ja elavad getodes, moslemid on pahad, sest ebavõrdsuse leevendamiseks välja töötatud sotsiaalpoliitika on tegelik kurja juur ja sellises kohutavas Euroopas kasvades ei oskagi nad muudmoodi kui valivad terrorismi. Moslemid on pahad, võtan lonksu teed, moslemid on pahad, moslemid on pahad, sest kui nad elaksid teises ühiskonnas, nagu näiteks mõnes arenguriigis, kuhu nad ju tegelikult kuuluvadki, siis poleks neil aega igasuguse taolise jamaga tegelemiseks, sest juba paljalt hinge sees hoidmine sunniks nad kenasti 16 tundi ööpäevas madalapalgalistena rakkessse ja muudaks muuks tegevuseks sobivalt surmväsinuks.
Päev saab otsa. Lähen voodisse, hinges ebamugav segu ärevusest, kurbusest ja hirmust. Vastupidiselt enamusele, kes ujutavad neti kiiresti üle veendunud arvamuste ja kõigutamatute järeldustega, ei oska mina veel õieti milleski kindel olla. Mõtlen, et vajan veidi aega. Kõigepealt lihtsalt aega, et leinata. Tol öösel näen kummalist und maailmast, kus inimesed räägivad siis, kui neil on midagi mõistmist ja rahu soosivat, konstruktiivset või õiglast öelda. Siis, kui nad suudavad eristada ideid (mida võib kritiseerida, mille üle vaielda ja nalja heita ning religioonid on ideed, uskumused) inimestest (kelle õigust uskuda, mida iganes ja kritiseerida iga ideed, iga religiooni, tuleb austada). Mind süüdistatakse hipinduses, kommunismis ja moosivarguses.
Kolmas päev pärast Pariisi: Ärkan. Lülitan sisse arvuti ja loen eestikeelses interneti keskkonnas liigeldes, et moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad ning et moslemid on pahad. Päev saab otsa. Lähen voodisse ja näen sama und. Seekord on tegelik moosivaras välja ilmunud ja mind mõistetakse õigeks. See on tohutu leevendus.
Kuues päev: Loen kusagilt, et samal sajandil, vaid mõned aastad varem, vestles üks Taani parlamendi liige ajalehe peatoimetajaga, kes suhtus Muhamedi karikatuuride avaldamisse ajalehetes äärmiselt kriitiliselt. „Need karikatuurid solvavad moslemeid,“ väitis peatoimetaja. „Mina olen moslem, aga mind need ei solva,“ vastas parlamendi liige. „Nojah, aga teie pole üks õige moslem“.
Anekdoodi jutustab Kenan Malik, moslemist briti kirjanik, kes räägib juba aastaid paljude Lääne poliitikute ja analüütikute rumalusest pidada islami kõige radikaalsemat visiooni selleks niinimetatud õigeks islamiks, mille tagajärjel võetakse omaks just radikaalide arusaamad ja nõudmised. Poliitikute ja analüütikute näiline suutmatus eristada religiooni kasutamist poliitiliste eesmärkide nimel teatud grupeeringute poolt, et saada enda kätte võim (ja naftavarud?) pole kindlasti juhuslik ega ammugi süüdimatu.
Vaid mõned päevad pärast Pariisis toimunut lubavad mitmed Euroopa valitsused karmistada terrorismiga seotud karistusseadusi. Töös olevad eelnõud on kõik kalkuleeritult ambivalentsed ning piisavalt ähmased, et terrorismiaktiks võiks pidada peaaegu ükskõik mida. Hispaania seaduseelnõu näib ütlevat, et kõik on terrorism. Ka ainuüksi pühasõjaga seotud veebilehekülgede külastamine.
Lõpuks, ja just seetõttu, paistab islami ja läänemaailma vahelises teemas kõik taanduvat tõdemusele, et meil tuleb võita (nende, vaenlaste vastu) käimasolev sõda. Kuid võita sõjas, ei tähenda võita rahus. Sest rahu, nagu kirjutas suur hispaania filosoof Maria Zambrano, tähendab palju rohkemat, kui seisukohavõttu; tegemist on tõelise revolutsiooniga, teistmoodi elamise ja inimeseks olemise viisiga.
Kuid mulle näib, et me oleme rahu kaotamas. Kui see juba juhtunud ei ole .
Kuuesaja kahekümne viies päev: Ärkan. Lülitan sisse arvuti ja loen eestikeelses interneti keskkonnas liigeldes, et moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad, moslemid on pahad.
Aga meie oleme head.
Toimetaja: Rain Kooli