Maris Hellrand: sõbralik äratus
Euroopa pagulaskriis on osutunud lakmustestiks Eesti suurele narratiivile “uuest Põhjamaast”, milles oleme täielikult läbi kukkunud. Kui viimased 25 aastat oleme üritanud oma Põhjalasse kuuluvust igal sammul rõhutada, seletades igale välismaalasele õhinal, et “just seal Skandinaavia kõrval, Põhja-Euroopas” asub see imeline maa, siis selle suvega oleme ennast tagasi inetusse ja halli Ida-Euroopasse manööverdanud.
Eesti valitsuse ministrite tubli töö pagulaskvootide vastu sõdimisel sobitub ühte ritta Poola, Tšehhi, Slovakkia ja Ungari valitsustega. Kõik nad on soovinud ratsutada võõravaenulikkusest domineeritud avaliku arvamuse seljas, tunnistamata enesele, et ise seda genereerivad. Ei teagi, mis on hullem – kas kalküülist ja poliittehnoloogiast kantud külm arvestus või tegelik empaatia puudumine Euroopat tabanud kriisis. Ja sellega koos ka tegelikult oma rahva põhiväärtuste karm alahindamine.
Oleks saanud ka teisiti. Liberaalid, kes ei salli kvoote, oleks võinud juba kevadel Brüsselis öelda, et me ei taha kvoote, aga võtame vabatahtlikult nt 2000 inimest oma hoole alla. Mis siis küll oleks juhtunud? Kas 300 EKRElase asemel oleks 3000 Toompea all olnud? Vaevalt küll. Liider on see, kes toob välja parima oma rahvas, mitte ei allu madalatele instinktidele.
Niikaua, kui meie tegelikke samme ei erista ülejäänud Ida-Euroopast miski, jäävad sõnad ühistest Euroopa väärtustest õõnsateks. Missugused täpselt on need ühised väärtused meie “võtame maksimaalselt 200”-siseministril ja tuhandetel Müncheni elanikel, kes Ungarist saabuvaid põgenikke praktilise abi ja entusiasmiga tervitavad. Saksamaal toimuv on esimest korda teisest maailmasõjast saadik viinud selleni, et inimesed ütlevad, et tunnevad oma maa üle uhkust. Kas meie tõesti tunneme uhkust, et oleme vastuvõetavate põgenike arvu suutnud Brüsselis alla kaubelda?
Valitsusel oleks mõistlik oma rahvast mitte alahinnata. Sõbralik Eesti tõi Vabaduse väljakule rohkem inimesi kui ükski vaenuüritus kunagi. Unustage korrakski poliittehnoloogia ja julgege teha seda, mis on õige. See toob meile rohkem kasu kui ükskõik kui palju mainekujundusse valatud eurosid.
“Ma saan ainult nimetada absurdseks, kui riigid, mis keelduvad humaansusest ja solidaarsusest ülejäänud Euroopaga ootavad, et just need, kelle nad praegu üksi jätavad, oleks valmis neid kaitsma kuni sõtta minekuni välja. Unistage edasi!” – kommenteeris Eesti valitsuse seisukohti pagulaskriisis mõjukas Saksa ajakirjanik. Mida on meil talle vastuargumendiks öelda?
P.S. Sõbralik vihje kõigile toimetustele: arutage palun sõna “migrant” tähendust ja konnotatsioone eesti keeles, mis tekkisid 1980ndatel. Ja siis mõelge sellele iga kord, kui alustate lauset “Veoautos leiti 71 lämbunud migranti...”. Või kui see ei aita, siis “Läänemerel läks põhja laev 150 Eestist pärit migrandiga ...”. Valigem sõnu hoolikalt, sest sõna on tegu.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli