Viktor Trasberg: õhku, papa, õhku!
Maailma riikide konkurentsivõime ülevaatest leiame Eesti lennunduse infrastruktuuri taseme poolest 144 riigi hulgas sajandalt kohalt. Soome on selle näitaja poolest maailmas viies.
Arvestuslike lennureisijakohtade poolest oleme lausa 120. kohal. Polegi enam võimalust allapoole langeda. Seega on lennunduse intensiivsuse ja valikuvõimaluste suurendamine Eesti konkurentsivõime seisukohalt väga oluline.
Aga tahaks laiendada teemat ka väljapoole Tallinna lennujaama. Tartu panus Eesti lennuliiklusse on nimelt seni olnud sisuliselt olematu.
Samas on Tartu lennujaama viimase viie aastaga investeeritud arvestuslikult 15 miljonit eurot. Loodud on suurepärane ja ilus infrastruktuur, mis võiks teenindada kümneid, kui mitte sadu tuhandeid reisijaid. Täna on see infrastruktuur aga ilmselges alakasutuses ja alles ootab oma õnnetundi.
Kokku väljub Tartu lennujaamast nädalas 10 lendu, arvestuslik reisijate hulk kuus jääb tuhande kanti. Tallinna lennujaama läbib samal ajal üle 200 000 reisija kuus.
Äkki on aga koht liiga väike rahvusvahelise lennuliikluse jaoks?
Tartu ümber raadiusega kuni 150 kilomeetrit elab vähemalt pool miljonit inimest. Suuremal osal neist inimestest on lähem ja kiirem juurdepääs Tartule kui Tallinnale. Seega on korraliku regionaallennujaama toimimiseks vajalik potentsiaalne lennureisijate hulk Tartus kindlasti olemas. Ei räägi me ju suurest sõlmjaamast, vaid ühendustest mõne suurema, mõistlikke jätkulende pakkuva keskusega.
Miks siis lendamine pole Tartus n-ö käima läinud? Põhjusi on mitu – nii majanduslikke, strateegilisi kui ka tehnilisi.
Üldine probleem tundub olevat protsesside juhtimises. Kõik lennuliikluseks vajalikud osad oleks nagu olemas – lennujaam ja lennuväli, maksevõimelised reisijad ja lennufirmad – aga kokku need kõik millegipärast ei saa. Puudub ühendav lüli, mis lennuliikluse Tartus käima paneks.
Ilmselt ei saa see olla ainult Tartu linnavalitsus või Eesti valitsus. Antud olukorras ei saa eeldada ka lennufirmade laialdast huvi.
Lahendus võiks olla mingisuguse uuelaadse rakkerühma loomine, mis igapäevaselt ja sihikindlalt tegeleks Tartu lennundusega. Sellisel rakkerühmal oleks kaks peamist ülesannet. Esiteks, lennuliikluse toetamiseks vajalike vahendite kaasamine läbi erarahastuse, aga ka Euroopa Liidu fondide kaudu. Teiseks, Tartu lennuvõimaluste tutvustamine ja reklaamimine.
Sellise rakkerühma tegevusse oleks kaasatud Tartu linnavalitsus, aga ka ettevõtete ja institutsioonide esindajad, kelle juhtimisel ja jälgimisel rahastamisotsuseid tehakse. Seega – kui Tartu tahab toimivad lennuühendused käima saada, siis tuleb lennuühenduste toetamiseks ka ise raha leida.
Aga tegemist ei ole ju tartlaste pisitähtsa erahuviga, vaid Eesti konkurentsivõime ning majandusliku ja sotsiaalse tasakaaluga.
Viimastel kümnenditel on toimunud vääramatu majandustegevuse ja elanikkonna koondumine Tallinna piirkonda. Vastukaaluks sellele annaks toimiva rahvusvahelise lennuliikluse olemasolu arengutõuke Kesk- ja Lõuna-Eestile ning võimaldaks murda üha süvenevat arusaama, et ainult Tallinnas on võimalik rahvusvahelist äri ajada.
Küsimus on ka Eesti infrastruktuuri ja tööaja mõistlikus kasutamises. Lendamine Tartu kaudu annaks suure rahalise kokkuhoiu ettevõtetele ja asutustele; võtaks maanteedelt ära olulise koormuse ja vähendaks infrastruktuuri kulu. Hästi toimiv Tartu rahvusvaheline lennujaam suurendaks kogu Eesti konkurentsivõimet ja majanduslikku efektiivsust.
Sellest sai juba sada aastat tagasi aru ka meie kirjandusklassik, kes pakkus „Pisuhännas“ Ludvig Sanderi suu läbi välja sellise mõtte: „Õhku, papa, õhku! Õhk ei maksa midagi!“
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata siit.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar