Villem Mutt: Narva pole ju Donetsk?!
„Kui juba läinudesmaspäevasest Postimehest võis lugeda, et [Ida-Ukraina] konflikti eskaleerumise taga on eelkõige Ukraina valitsusväed, siis millise vabandusega kasutavad meie välis- ja kaitseminister ning sisuliselt kõikide parlamendiparteide esindajad, kes ammutavad infot ka avalikkusele kättesaamatuist otsekanalitest, rahvusliku telekanali otse-eetrit inimeste desinformeerimiseks?” küsib Villem Mutt oma lugejakirjas.
Narva ja Donetsk on teatavasti sõpruslinnad. Möödunud kolmapäeval (7.2.) ETV eetris olnud arutelusaadet „Foorum” vaadates jäi aga mulje, et neid kahte linna seob midagi palju sügavamat kui munitsipaalkoostöö.
Riigikogus esindatud erakondade kõneisikud maalisid pildi agressiivse Venemaa poolt segadusse paisatud maailmakorrast, millele vapper Ukraina vastu on astunud, ning meil tuleb valmis olla järgmisena vaba maailma eest seista.
Vaid Keskerakonda esindanud Oudekki Loone julges selle nn „vaba maailma” definitsiooni kahtluse alla seada.
Midagi selles narratiivis jäi kõrvu kriipima. Kui sotsiaaldemokraadist välisminister Sven Mikser põhjendas Avdijivkas eskaleerunud konflikti Vladimir Putini sooviga Donald Trumpi piire testida, meenus mulle paari päeva eest Postimehes ilmunud Jaanus Piirsalu artikkel „Ukraina armee tungib Donbassis meetri kaupa edasi”, kus antud eskalatsioon küllaltki põhjalikult lahti seletati.
Tegu olevat Ukraina julgeoleku- ja kaitsenõukogu sekretäri Aleksandr Turtšinovi eelmise aasta lõpus välja kuulutatud Ukraina armee uue rünnakustrateegiaga, mille separatistid ühel hetkel läbi nägid, ja sellele strateegiliselt üliolulises Donetski-Avdijivka piirkonnas omakorda rünnakrühmade pealetungi ja Gradide tulega vastasid.
Trump vajab kokkulepet Ukrainas
Muidugi rikub raskerelvastuse paiknemine – veel enam kasutamine – konfliktipiirkonnas Minski kokkuleppes sätestatut. Üldteada on ka see, et kumbki pool neist nõuetest kinni ei pea. Alles mõne päeva eest laadis BBC ajakirjanik Twitterisse pildi kahest T-64 tankist Avdijivka magalas. OSCE erimissiooni vaatlusandmetel on Ukraina tanke kontakttsoonis vähemalt 4, nagu ka BM-21 tüüpi raketiheitjaid. Tanke ja järelveetavaid suurtükke on märgatud ka separatistide poolel.
Siintoodu puudutab muidugi OSCE missiooni tähelepanekuid piki 2x35 kilomeetri laiust kontakttsooni, konfliktipiirkonnas on relvastust endiselt hunnitult rohkem.
Nende teadmiste taustal mõjuvad meie riigijuhtide hüpoteesid ja „analüüsid” Venemaa presidendi suunal pehmelt öeldes kohatuna. Kui juba esmaspäevasest Postimehest võis lugeda, et konflikti eskaleerumise taga on eelkõige Ukraina valitsusväed, siis millise vabandusega kasutavad meie välis- ja kaitseminister ning sisuliselt kõikide parlamendiparteide esindajad, kes ammutavad infot ka avalikkusele kättesaamatuist otsekanalitest, rahvusliku telekanali otse-eetrit inimeste desinformeerimiseks?
Ukraina, Venemaa ja Valgevene – slaavi maailmapildi koostisosad
Kahjuks on Eesti välispoliitikale omane skisofreeniline kalduvus, mida siinkohal samuti avada tuleks proovida. Üksteisega on vastuolus kaks impulssi – reageerida sündmustele Donbassis nii nagu me tahaksime, et reageeritaks sündmustele hüpoteetilises Narva rahvavabariigis, ning teisalt kasutada meile kättesaadavaid meediakanaleid, et igal võimalusel kuulutada, et Narva ei ole järgmine Donetsk.
Selle taustal on meil kaotsi läinud suurem pilt Ukrainas toimuvast ja seda iseloomustavad tõsiasjad.
Me ei anna endale aru, et suurt osa Ukrainast on aastakümnete ja isegi -sadade vältel põhjalikult venestatud. Ja seda on raske võrrelda tagurliku tsaari Aleksander III ajal eestlaste suhtes aset leidnuga. Pigem võiks paralleeli tuua setu – või parem kogu Lõuna-Eesti – kultuuri eestistamisega (1686. aastal ilmus Wastne Testament esmalt just kohalikus keeles, ent seejärel on (põhja-)eestlased järkjärgult üle võtnud nii Piibli, keele kui ka lõviosa majanduslikust ja riiklikust korraldusest oma geograafiliselt ebaloogiliselt paikneva pealinna Tallinnaga).
Kuigi mastaabid ja kired erinevad mõõtkavades, ei tohiks me unustada, et nii nagu setud, eestlased ja soomlased kuuluvad soome-ugri maailma, on Ukraina, Venemaa ja Valgevene slaavi maailmapildi lahutamatud koostisosad. Võib lõputult vaielda selle üle, kes oli esmane agressor, ent näha Ukraina konfliktis vaid Vene poole alatut katset rahvusvahelist õigust eirates endaga alasid liita on poolik ja eksitav lähenemine.
Kui meie liidrid meile rindeteateid eirates näkku valetavad, kannatab meie kollektiivne intelligentsus. Kui me rajame oma väidetavalt väärtuspõhise välispoliitika valedele alustele, kannatavad nii meie väärtused kui võime muutuvale maailmale adekvaatselt reageerida.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Allikas: Lugejakiri