Viktor Trasberg: me kõik saame õnnelikumad olla
Palju õnne! Jõulud ja aastavahetus on õnnesoovide aeg. Aga mida me õnne all üldse mõistame? Loomulikult on termini „õnn“ puhul tegemist abstraktse mõistega, mis tähendab iga inimese jaoks väga eriomast asja.
Vaatamata ebamäärasusele on sotsiaalteadlased on püüdnud üldistada õnne olemust. Õnne saab defineerida kui teatud inimlikku emotsiooni ja teiselt poolt hinnangut oma elule – kui õnnelik elu tundub olevat?
Enamgi veel, majandusteadlased on välja töötanud uurimisvaldkonna, mida nimetatakse õnne ökonoomikaks. Õnnemajandusega tegeletakse seepärast, et õnnega seonduvad aspektid on olulised ühiskonna arengu seisukohalt. Õnnelikumad ühiskonnad on produktiivsemad ja kõrgema elatustasemega, innovaatilisemad, loovamad ja tervemad, koostöövõimelisemad ja parema ühiskondliku korraldusega.
Aga vaatame asja ajaloo seisukohalt. Tänase maailma võimsaima majandusriigi – USA – iseseisvusdeklaratsioonis kuulutati, et kõikidel inimestel on uues riigis teatud võõrandamatud õigused, mille seas on ka õigus elule, vabadusele ja... “õigus püüelda õnnele“. Ehk siis õigus olla õnnelik on samasugune õigus kui muud inimõigused ja vabadused.
Aga samamoodi kasutatakse sõna „õnn“ ka Eesti iseseisvusmanifestis, kus lubatakse sellise riigi tekkimist, kus "kord Kalev koju jõuab oma lastel õnne tooma".
ÜRO võttis 2011. aastal vastu resolutsiooni, kus kutsutakse hindama ühiskondade õnnelikkuse taset ning viima ellu sotsiaal- ja majanduspoliitikat, mis võiks inimesi õnnelikumaks muuta.
Aga kuidas õnne taset mõõdetakse? Tehakse seda inimesi küsitledes ning teisest küljest seostatakse vastused inimeste ja ühiskonna sotsiaalmajandusliku olukorraga. Küsimuste vastuseid („kas olete täna õnnelik“ või „kas elate õnnelikku elu“) seostatakse erinevate ja üsna täpselt mõõdetavate ühiskonnaelu näitajatega.
Õnnelikkuse tasemega seonduvaid sellised aspektid nagu koguprodukti suurus, oodatav eluiga, elukvaliteet ja sotsiaalse kindlustatuse tase ning sotsiaalsed suhted ühiskonnas, aga ka valikuvõimaluste paljusus. Väidetakse, et õnne taset on võimalik majanduslikult mõjutada, seda juurde toota ja paremini inimeste vahel jaotada.
Üks õnnega seostatav tegur on alati raha. Kas rikkamad inimesed on õnnelikumad? Teatud määral kindlasti – vaesemad inimesed tunnevad ennast vähem õnnelikena kui rikkamad. Aga on leitud seaduspära, mille järgi ei korreleeru õnnetunne teatud sissetulekutest alates enam raha hulgaga ehk siis inimese jõukuse kasv ei suurenda samavõrra õnnetunnet. Seda selgitatakse teatud kohanemisefektiga: kui inimese elus alles toimub üleminek madalamalt tulutasemelt kõrgemale, siis tuntakse ennast õnnelikumana, aga kui saavutatakse teatud stabiilne olukord, siis ei võrrelda oma elu enam mitte eelneva perioodiga, vaid vaadeldakse enda olukorda olemasolevas keskkonnas.
Mõtleme näiteks vaestest riikidest rikastesse sisserändajate peale. Kui esimesed põlvkonnad olid väga õnnelikud vaesusest pääsemise üle, siis mida põlvkond edasi, seda vähem õnnelikud on sisserännanute põlvkonnad. Kuigi nende materiaalne olukord on eelnevate põlvkondadega võrreldes oluliselt parem, on nende positsioon kohalikega võrreldes sageli halvem. Seega on õnne üks peamine komponent võrdlusaspekt nendega, kellega tahaksime ennast võrrelda.
Ka Eesti inimesed ei võrdle tänast olukorda poole sajandi taguse eluga, vaid meie rikkamate naabrite eluoluga. See aga meid ülemäära õnnelikuks ei tee.
Kuigi õnn on igamehe enda asi, siis on püütud ka ühiskondi õnnelikkuse järgi järjestada. Eelmisel aastal ÜRO tehtud ülevaade „Maailma õnnelikkuse raport 2013“ vaatleb 156 maailma riiki. Selle kohaselt on maailma õnnelikumad ühiskonnad Põhjamaades, aga ka Holland, Kanada, Austria ja Austraalia. Kõige õnnetumad on inimesed vaestes Aafrika riikides: Togos, Beninis, Kesk-Aafrika Vabariigis, Rwandas. Ilmselgelt rikkus loeb. Kõige õnnetum Euroopa Liidu riik on Bulgaaria, asudes peaaegu nimekirja lõpus, 144. kohal.
Eesti on 72. – ehk oleme kahjuks üsna õnnevaene riik. Inimesed võrdlevad oma olukorda Soome ja Rootsi eluga ega tunne ennast hästi. Samas on ka majanduslikult palju vaesemaid ühiskondi – nagu Moldaavia ja Angola – kus ollakse meist õnnelikumad.
Kuidas siis ikkagi õnnelik olla?
Mõned majandusteadlased väidavad, et pole olemas sellist asja nagu õnnelik elu. Tegelikult on olemas vaid õnnerikkad erinevad momendid meie elus. Seega peitub majanduslikus mõttes õnne saladus õnnelike hetkede suurendamises. See nõuab omakorda teadlikku panustamist nendesse hetkedesse – on see siis töö, pere või tegelemine meeldivate asjadega.
Ja meil kõigil on need õnnehetkede tekitamiseks ja suurendamiseks vajalikud ressursid olemas.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio majandusteemaline päevakommentaar