Peeter Vihma: kodanikuühiskonda võib naeruvääristada, aga kotti neid enam panna ei saa
Lähenevate Euroopa parlamendi valimiste valguses küsis ERRi uudisteportaal sotsioloog Peeter Vihmalt, kuidas tema arvates kodanikuühiskonnal läheb – kas see, et praegu ei ole toimumas suuri proteste, tähendab, et ühiskonnas pole enam nn protestimeeleolu ning kuidas see mõjutab üksikkandidaatide ansse valimistel?
Pool aastat tagasi, kohalike omavalitsuste valimiste eel tegid Peeter Vihma ja Artur Talvik dokumentaalfilmi "Okupeeri oma müür", mis otsis vastust küsimusele, kas tõeline kodanike ühiskond on Eestis võimalik. Filmi tegijad jälgisid kahe aasta jooksul kolme Eesti kogukonna – Pühajärve, Tuhala ja Eesti Internetikogukonna püüdlusi mõjutada poliitikat.
Vihma sõnul käib protestimeeleolu käib ühiskonnas lainetena, sest kogu aeg ei ole võimalik millegi vastu protestida.
"Protestimeeleolu on väga hea initsiaator. Kurb oleks olukord, kus oleks millegi vastu aktiivselt protesteerida ja seda ei tehta. Tundub, et eelmisel, üle-eelmisel ja ka üle-üle-eelmisel aastal kõike ikkagi alla ei neelatud," ütles Vihma ERRi uudisteportaalile antud intervjuus.
Tema sõnul on märke sellest, et viimaste aastate protestid ja kodanikuühiskonna liikumised on poliitikute suhtumist veidi muutnud. "Seda naeruvääristatakse ja koopteeritakse, ostetakse ära, aga kõik märgid viitavad sellele, et eriti arvestades seda, kui väike on Eesti, kui palju inimeste omavahelised suhted mõjutavad riigi tasandit, muutub riik üha enam kodanike ühiskonnaks, mitte enam selliseks kodanikuühiskonnaks, mis on pressitud riigi ja ärisektori vahele," ütles sotsioloog.
Euroopa parlamendi valimistest rääkides tõdes ta, et enamik üksikkandidaatidest kasutab siiski nelja parlamendierakonnaga sarnaseid platvorme ning neid, kes julgeksid tulla välja millegi uue ja julgega, napib. Vihma arvates võiks edukaks osutuda kandidaat, kes suudab kogukondi kaasata ja inimestega vahetumalt suhelda.
Umbes pool aastat tagasi tegite te koos Artur Talvikuga filmi "Okupeeri oma müür", mis oli üsna optimistlik selle suhtes, mis kodanikuühiskonnast saab ja kuidas see hakkab poliitikat mõjutama.
Optimistlik? Mina kuulsin palju tagasisidet, et muidu oli väga tore, aga see lõpp oli ikkagi nii masendav, et kõik läks aina nii halvasti. Aga meie ise mõtlesime ka, et see on pigem võitlev ja optimistlik.
Kui te hakkaksite seda filmi tegema nüüd, siis kas see tuleks teistmoodi film?
Pärast filmi lõppu küsisid mõned inimesed, et kas me teeme ka teise osa. Tundub, et kodanike aktiivsus käib lainetena - toimub mingi mobiliseerumine, inimesed saavad kokku, sõnastavad probleeme, võitlevad ja siis on vastureaktsioon, kus tõmbutakse tagasi ja väsitakse või minnakse omavahel tülli. Kui me praegu teeksime filmi, siis me ilmselt teeksime n-ö osa 2, sellest mis pärast võitu või kaotust saab.
Aga tegelikult me praegu seda vist ei tee.
Just on käima läinud europarlamendi valimiste kampaania, kus valimisnimekirjades näeb palju vanu tuttavaid nägusid ja parte. Aga kas on ka mingeid positiivseid märke, mis annavad lootust, et kõik ei ole jäänud seisma?
Minu arust oli juba sügisest peale näha, et kodanike aktiivsusele on mingisugune reaktsioon. Meedias öeldakse, et isegi Jürgen Ligi naeratab nüüd.
Rõhutatakse selliseid pehmeid väärtusi nagu koostöö. Esimene pääsuke oli meil kultuuriminister, aga peale selle on ka sotsidega koostöö tegemine ja see, et ka juhtivad parteid räägivad kui olulised on kodanikud ja kuidas nendega tuleb arvestada.
Loomulikult on siin näha reaktsiooni inimeste meelepahale, mis on tegelikult väga suur. Küsimus on nüüd selles, et kas see on ajutine, kas see on trikk või on selle taga tõesti mingisugune uus algus. Seda on veel vara öelda. Mingis mõttes on poliitika kogu aeg mingi trikk - vastatakse ju ootustele.
Teisest küljest, mis mind kurvaks teeb on see, et praegustel valimistel on küll üsna palju üksikkandidaate, aga ühelt poolt ütlevad kommentaatorid, et jõujooned määravad suured parteid, mis osaliselt on ka võib-olla tõsi, ning teisest küljest on need üksikkandidaadid enamuses tulnud olemasoleva diskursusega. Midagi väga värsket ja uut ei ole. Välja arvatud võib-olla Silver Meikar, kes vähemalt kuidagi reageerib sellele, mis on toimunud, kes näitab Piraadipartei platvormi.
Kuigi ka tema puhul on nii, et kui helistab peavoolumeedia esindaja, siis räägib ta pigem liberaalsetest väärtustest.
Mingis mõttes piraadid ongi liberaalsete väärtuste kandjad. Aga tõesti, jõulisuse potentsiaali on tegelikult palju rohkem kui praegu ettevaatlikult välja käiakse. Samas, kes teab, mis edasi saab - võib-olla ilmub intervjuu ära ja järgmisel päeval lööb Meikar piraadilipu lauale. Ma ei tea, võib-olla Eesti valija ehmub selle peale ära, aga minu ja Artur [Talviku - toim.] kogemus on, et väga paljud inimesed on sellest jamast häiritud ning siis võib-olla see mõjuks.
Politoloogid on öelnud, et kuigi neil valimistel on rohkem üksikkandidaate, ei oska nad neile suurt edu ennustada, sest viie aasta tagusele sarnast protestimeeleolu seekord ei ole. Mida teie arvate - kas tõesti seda protestimeeleolu ei ole? Kas see on üldse oluline selleks, et keegi teine osutuks valituks?
Protestimeeleolu on väga hea initsiaator. Kurb oleks olukord, kus oleks millegi vastu aktiivselt protesteerida ja seda ei tehta. Tundus, et eelmine, üle-eelmine ja ka üle-üle-eelmine aasta kõike ikkagi alla ei neelatud. Sirbi puhul ka - mingi hetk tuli ikkagi piir ette.
Teisest küljest - üks asi on protesteerida ja häälekalt nõuda oma õigusi. See on normaalne kodanikukäitumine. Teine asi on see, kui organiseerutakse mingite asjade ärategemiseks või probleemide lahendamiseks, mis ei pea ilmtingimata millegi vastu olema.
Me teeme Tallinna linnaseltsidega ühte uuringut, et välja selgitada, millised kogukonnad üldse Eestis on. Mis tegutsemisloogika neil on, miks nad on kokku tulnud, kuidas neil läheb. Me ise ka eeldasime, et kas tehakse midagi millegi poolt või tullakse millegi vastu kokku. Aga tegelikult on veel kolmas variant, et mingisuguse probleemi lahendamiseks tullakse kokku. Näiteks nad tahaksid, et teed oleksid lahti lükatud. Seda ei tehta ühise hurraatunde tekitamiseks, vaid see on pragmaatiline "mina tahan, et minu ümber oleksid asjad korras“ tegevus. Sellist asja on rohkem.
Nüüd küsimus on see, et kas üksikkandidaadid suudavad seda meeleolu ära tabada. Kas nad suudavad kogukondi kaasata. Pärast kohalike omavalitsuse valimisi avastasid kõik parteid järsku, et ahsoo, valijatega tuleb rääkida. Kui seda isegi kord aastas ei tehta, siis on tõsised võõrandumise probleemid.
Kas teie siis nõustute selle väitega, et protestimeeleolu hetkel ei ole?
Ma arvan, et see käib lainetena, et ei ole võimalik kogu aeg protestida. Inimesed väsivad. Meil on nii vähe neid, kes jõuavad midagi teha. Siis on kerge mõõnaperiood, tekivad uued liikumised.
Kui me vaatame üksikisiku elu, siis kogu aeg on midagi, mida paremaks teha. Tavaliselt võivad ainult pensionärid öelda, et nüüd on terve elu tööd rabatud ja nüüd võib hakata puhkama. Sinnamaani käib pidev võitlus iseenda ja oludega.
Ühes arvamusartiklis ütlesite te, et praegu on ühiskonnas domineeriv arusaam poliitikast kui millestki räpasest ja see loob olukorra, kus "poliitikasse kipuvad eelisjärjekorras need, kellel on kas piisavalt paks nahk või hoopis sültjas selgroog". Kes teie arvates võiksid ideaalis poliitikas osaleda, kuidas see võiks ideaalis toimida?
Ma ei tea... mulle meeldib see, mida Kalle Lasn ütles filmis ["Okupeeri oma müür“ - toim.]. Et poliitika on väga ilus asi, kogu minu elu on poliitiline akt.
Kohe kui küsimus on võimust, kuidas me mingit asja teeme, siis on see tegelikult poliitiline. See, kuidas me näiteks oma linnaosas kohtleme neid, kes ei ole meiesugused. Või kuidas me korraldame mingisugust pidu või isegi liiklust. See on tegelikult meie elukorraldus, mis on lihtsalt üks samm isiklikust perekonnaelust ja riigisüsteemidest. See on kõik poliitika.
Mida väiksema tasandi poliitika teeb on see, et ta kasvatab orgaaniliselt kogukonnaga seotud liidreid. Tegelikult on see kohalik tasand, mis muutub kogu aeg olulisemaks. Inimesed ju pidevalt taasleiutavad ja taasleiavad kohalikku identiteeti.
[---]
Tuleks mõelda sellele, et küsimus ei ole mingites suurtes süsteemides või selles, et kas ma lähen valima, vaid tegelikult ma valin kogu aeg ja see ei puuduta ainult mind ja minu peret, vaid ka minu naabrit, minu tuttavat, üleaedset, mõnda inimest, kes jagab minuga sama huvi. Need tasandid muutuvad üha olulisemaks poliitika tegemise kohaks. Või kuidas korteriühistud ühiselt midagi teevad. See on koht, kus eestlastel on veel palju lahedat teha.
Dokumentalist Artur Talvik ACTA-vastasel meeleavaldusel 2012. aastal.
Üks asi on kohalik tasand, kus inimesed saavad reaalselt tunda, et nad teevad midagi ära. Aga tulles tagasi europarlamendi valimiste juurde, siis see tundub inimestele tihtipeale hästi kauge. Kas europarlamendi valimised võiksid inimestele korda minna? Miks?
Mida suuremaks kasvab inimeste silmaring, seda rohkem nad tunnetavad, kuidas need asjad neid mõjutavad.
See on tegelikult sama skaala kaks otsa. Kui mind ei huvita see, kas minu naaber saab koju sellepärast, et tema kodutee asub minu maal. Või mis juhtub siis, kui ma ehitan suure garaaži oma tänavale. Mis toimub naabertänavas või selle kooli ees. Kui mind juba see ei huvita, siis miks mind peaks huvitama see, kuidas Euroopa Liidu asjad meid mõjutavad.
Aga eks maailm ongi tänapäeval keeruline koht. Nii palju on suuri süsteeme, mis meid mõjutavad. See, et inimene ei oska neis orienteeruda on täiesti mõistetav ja sellepärast otsitaksegi kogukonda. Kogu aeg ei jõua asjadega kursis olla, isegi väga valgustatud inimesed ei saa, aga kui kogukonnas on inimesed, kes ütlevad, et meil on sellised asjad ja need on seotud selliste euroreglementidega ja meil on võimalik selles MTÜ-s seda asja esindada, siis selle läbi on võimalik seda seost näha, sest tegelikult on Euroopa tasandil lobby-gruppide tegevus väga aktiivne.
Seega olete teie jätkuvalt lootusrikas selles suhtes, et kodanikuühiskond suudab midagi muuta?
Siin on kaks väga olulist asja. Esiteks ongi kodanikuühiskond kogu ühiskond. Sellel hetkel, kui me saame kõik aru, et meie olemegi kodanikuühiskond ongi muutus toimunud.
Mul on selle kohta ka hea näide. Kassisaba seltsis vaatas üks majandusministeeriumi ametnik meie filmi. Ta korraldab avalike teenuste teavitust ja neil oli tulemas teabepäevad, mis on mõeldud ametlikele. Pärast filmi vaatamist tuli ta minu juurde ja ütles: "Tead, ma sain lõpuks ometi aru, et kellele ma seda tööd teen. Ma kutsusin neile infopäevadele MTÜ-d ka."
Me ei pea ju seda riiki ametnike või Euroopa Liidu jaoks, vaid me kõik olemegi kodanikud.
Üks dokumentaalfilm ei muuda maailma. Absoluutselt. Ühest küljest me peegeldasime seda maailma, näidates, et see muutus toimub. Teisest küljest üksikisiku tasandil, kogukonna tasandil oleme me käinud Arturiga [Talvikuga – toim.] kümnes kohas seda filmi näitamas. Niipea, kui inimesed saavad kokku ja saavad teistega juttu rääkima hakata sellest, mis meil nüüd siin külas või linnaosas on, siis lähevad silmad lahti, siis räägitakse, et peaks selle asja ikkagi ära tegema.
Selleks peab ikka väga kõvasti vaeva nägema, et seda küünalt kotti peita. Tõepoolest, seda naeruvääristatakse ja seda koopteeritakse, ostetakse ära, aga kõik märgid viitavad sellele, et eriti arvestades seda, kui väike on Eesti, kui palju inimeste omavahelised suhted mõjutavad riigi tasandit, et riik muutub üha enam kodanike ühiskonnaks, mitte enam selliseks kodanikuühiskonnaks, mis on pressitud riigi ja ärisektori vahele.
Teisipidi, sellises väikeses tiigis on jätkuvalt ka oht, et nn võõrliikidele ehk võõrastele vaadatakse viltu. Ka kogukonnaliikumine satub mõnikord teise äärmusesse, kus tõmmatakse väga jäik piir meie ja võõraste vahele ja sellest saab šovinism, omaette vaatamine. Et on küll mina, minu pere ja minu küla, aga vot need teise küla inimesed on siuksed vastikud ja mustanahalisi me ka ei salli. See on ka maailmavaate ja väärtuste arenemise küsimus - me ei ela vaakumis ja see, mis mujal maailmas toimub mõjutab meid.
Aga tegelikult ei näe ma mingisugust võimalust, et see areng tegelikult peatuks. Iseasi, kui kiiresti see areng toimub - see oleneb mingil määral ka meie juhtidest, sest nad saavad seda oma tegevusega soosida.