Erik Gamzejev: spordi võimalusi ühiskonna liitmiseks peaks rohkem kasutama
Sageli levib seisukoht, et integratsioon on Eestis läbi kukkunud ega vii kuhugi. Riigikogu asespiiker Laine Randjärv leidis maikuus Postimehes ilmunud arvamusloos, et oleme Eestis jõudmas integratsiooni puhul sama tõdemuseni, kuhu Saksamaa liidukantsler Angela Merkel jõudis 2010. aasta sügisel oma riigis: tööd on tehtud, vaeva nähtud, raha kulutatud, aga tulemus on olematu.
Kui mitmekultuurilise ühiskonna ehitamine pole rohkem kui 60 aastat kestnud pingutustele vaatamata erilisi vilju toonud jõukates demokraatlikes riikides, siis millise ime läbi peaks see õnnestuma pisut üle paarikümne aastaga märksa napimate võimalustega Eestis? Eriti kui arvestada, et sellele eelnes pool sajandit, kus nõukogude võim kultiveeris rahvaste sõprust praeguste väärtushinnangutega võrreldes sootuks teistsugustest vaatenurkadest ja mallidest lähtudes.
Ajas veelgi kaugemale minnes ilmneb, et ka 1930. aastate Eesti Vabariigis andis see teema kõneainet. Vaatamata sellele, et selliseid sõnu nagu "integratsioon" ja "lõimumine" käibes polnud.
Jõhvi piirkonna ajaleht Alutaguse Elu imestas 1932. aastal, et 14 iseseisvusaasta jooksul pole paljud meie muulased riigikeelt ära õppinud. "See on tõesti kentsakas − inimesed elawad, ajawad äri ja teeniwad muul moel leiba juba aastakümneid, nii-öelda põliselt selle rahva seas, kelle keelt nad ei mõista ega tahagi mõista. Ja Narwa juudid, mis need teewad? Need saadawad oma lapsi wene keskkooli, mingil tingimusel aga mitte eesti keskkooli. Säh sulle siis kultuurautonoomiad ja muu sigri-migri," kirjeldas Alutaguse Elu tolle aja lõimumisprobleeme.
82 aastat hiljem Euroopa Parlamendi valimistel hiilgava tulemuse teinud Yana Toomi sügava veendumise kohaselt tegelevad Eestis integratsiooniga vaid kaitsevägi, sport ja Keskerakond. Viimase puhul saab kindlasti vaielda, kas selle partei poliitika pigem liidab või lõhestab Eesti ühiskonda. Ent kaitseväe ja spordi kaaluka rolli osas on Yana Toomil kahtlemata õigus.
Eesti jalgpalliliidu tegevus on üks lõimumise edulugusid. Seda eeskuju arvestades oleks spordile mõttekas panustada veelgi rohkem. Riik täidaks korraga mitu eesmärki. Sportliku elustiili laiem levik mõjuks hästi inimeste tervisele ja vähendaks pinget haigekassa eelarves. Kui rohkem noori vaimustub spordist ja riik leiab võimalusi maksta äraelamiseks piisavat palka ka treeneritele, on väiksem oht, et tegevusetus viib osa teismelisi halvale teele.
Spordivõistlused on need, mis annavad Narva poistele ja tüdrukutele põhjuse ja võimaluse sõita Saaremaale või Võrumaale, harjutada eesti keelt ja suhelda oma eakaaslastega mujalt Eestist.
Rahvaspordi suurüritused ajendavad ka täiskasvanuid rohkem Eestis ringi liikuma. Nii avardub silmaring, tekivad uued tuttavad ja tugevam emotsionaalne seoses muude paikadega.
Nagu näitas sel pühapäeval toimunud juba neljas Narva energiajooks, annavad taolised spordipeod mujal Eestis elavatele inimestele omakorda põhjuse tulla vaatama, kuidas näeb välja Ida-Virumaa (kuhu paljud pole siiani sattunud) ja millised inimesed selles Eesti kandis elavad. Seegi osutub paljude jaoks müütide murdmiseks.
See, et kultuuriministeerium kuulutas tänavuse aasta liikumisaastaks, teenib sportlike eluviiside propageerimist. Ent kampaania tegemise kõrval oleks poliitikutel aeg maksta ära ka aastatevanused võlad.
Pean silmas spordielu ergutamiseks kavandatud plaane, mida on eri põhjustel pidevalt edasi lükatud. Need on näiteks kunagise Reformierakonna, Res Publica ja Rahvaliidu koalitsiooni kavatsus võimaldada teha tulumaksuvabalt kulutusi enda ja alla 18aastase perekonnaliikme terviseedendusele. Samuti on siiani kalevi all niinimetatud ringiraha idee, mis toetaks laste spordi- või huviringides osalemist.
Ainuüksi plaaniks on jäänud ka aastaid päevakorral olnud erisoodustusmaksu kaotamine ettevõtete töötajatele liikumisharrastuseks tehtavate kulutuste pealt.
Kuigi rahvaspordiüritused püstitavad järgemööda osavõturekordeid, moodustavad neil osalejad esialgu veel siiski küllaltki väikese osa Eesti elanikest. Paljusid täiskasvanuid, aga ka lapsi hoiab spordist eemal harjumuse puudumise kõrval ka rahapuudus. Kui nii jääbki, siis jääb väiksemaks ka see kasutegur, mis on avaliku rahaga panustatud viimastel aastatel uutesse spordiobjektidesse.
Tehes madalamaks selle lävepaku, mis tuleb ületada spordiga tegelemiseks, saab riik vastu nii tervema kui ka ühtehoidvama ühiskonna.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar