Arutelusaade: riikliku lepitaja loodud läbirääkimiskultuur peab laienema
Eesti avalikku ruumi jõudvad töötajate ja tööandjate konfliktid on küllalt harukordne nähtus. Ühelt poolt on praegu inimestel palju isiklikumalt mõjuvaid muresid, näiteks põgenikekriis. Teisalt aga on Eestis juurdumas hea läbirääkimiskultuur, mis nüüd transpordi ja energeetika valdkonnast ka mujale kanduda võiks.
Eesti ei ole läbirääkimistekultuuris veel Põhjamaade sarnane, kuid samas ei ole ta selgelt enam ka raskelt sovetlikest tavadest väljamurdev Ida-Euroopa riik, tõdesid aruteluringis osalejad.
Pärast 2007. aasta transporditööliste streiki märkis Henn Pärn uudistekanalitele, et on ainult õnn, et Eestis ei ole streikimine niivõrd levinud kui näiteks Prantsusmaal ja mujal Lääne-Euroopa riikides. Esmajärgus oleks see halvav majandusele.
„Usun, et oleme õppinud Euroopa vigadest: pidev kaos, streikimine ja tööseisakud ei vii edasi ei riigi, tööandja ega töövõtja elu,“ sõnas tööandjate esindaja Meelis Virkebau. Ka ametiühingute keskliidu juht Peep Peterson nõustub: ka ametiühingud töötavad Eestis delikaatselt ja diplomaatiliselt.
Kuid arenemisruumi osapoolte suhtluses on kõvasti. „Töövõtjad ja ametiühingud on Eestis [põhjamaadega võrreldes] vähemorganiseeritud, seega on paljud majandusprobleemid veel välja toomata,“ nentis Peterson. Selleks, et majandus saaks kasvada ja majandusruum muutuks kõigi osapoolte suhtes hoolivamaks, tuleb julgeda tõstatada probleeme – kui neist ei räägita, ei toimu tervenemist. On sektoreid, milles ei ole veel mingisugust läbirääkimistekultuuri arenenud, tõdes Peterson.
Teisalt saab eeskujuks tuua energeetikavaldkonda, kus läbi saab räägitud ilma avaliku konfliktita.
Põletikust ei tohi saada paiset
Olukorrad, mis aga riikliku lepitaja lauale jõuavad, viitavad sügavale ühiskondlikule probleemile. Enamasti selgub, et lihtsa palgaküsimuste kõrval paljastub lisaks sektori töötajate eneseväärikuse ja ühiskondliku positsiooni määramisvajadus.
Seetõttu algab riikliku lepitaja töö sellest, et püütakse kaardistada ühine mänguväljak – mida terminite all mõistetakse ja kuidas mõisted defineeritakse. Millised on ühised väärtused ja eesmärgid? Arutelus osalejad tõdesid ühiselt, et riikliku lepitaja rolli tähtsaim omadus on palganumbri pärast tülli läinute suunamine väärtustest kõnelema. Asja tuumani jõudnud ja põhimõtetes kokku leppinud, saab alles konkreetsed numbrid taas lauale panna.
Lepitustegevus ei piirdu vaid ametiühingute ja ettevõtete vahel. „2007. aasta rahvuslikus konfliktis saime väga tugeva sõnumi sellest, kuidas konfliktid võivad käest ära minna,“ sõnas Peterson ning lisas, et praegu tundub rahvustevahelise suhtluse loomine positiivses suunas arenevat.
Kõik eelnev valgustab aga üht põhimõtet: probleemidest rääkimine on oluline nende tekkimise hetkel. Kuid milline on õige tasakaal probleemide tõstatamise jõulisuse osas?
„Kui oleme liiga mõistlikud (vähe kangekaelsed – toim), võib juhtuda, et grupid ei taju, et nende probleeme läbirääkimiste laua taga tõstetakse,“ nentis Peterson.Ta viitas, et taoline tendents on taas ohtlik, sest sel juhul võtavad probleemide lahendamise üle äärmuslikud grupeeringud, kes seda tugevalt oma poliitilises agendas ära kasutavad.
Taoline olukord on ilmnemas Lääne-Euroopas. Eesti riiklike lepitajate viljeldav formaat, kus erinevad osapooled tuuakse kokku arutlema, on õige siht, sest see tagab olukorra, kus inimesed ei kogune tänavatele pelgalt emotsioone väljendama ega valusaid vastandeid otsima.
Riiklik lepitus näitab teed - edasi ei tohi peljata arutelu jätku
Möödunudsuvine pingeline arutelu alampalga läbirääkimistel on samuti hea õppetund. "Pean tunnustama otsust, rääkida mehhanismist, millega alampalk seotud peaks olema," sõnas sotsiaalministeeriumi kantsler Marika Priske. Läbirääkimised panid tema sõnul aluse esiteks valitsuskomisjoni moodustamisele, kuid teiseks kinnitasid läbirääkimiste kultuuri: kas kõneleme vaid kitsalt probleemi ees seisvast sektorist või vaatame asjale laiemalt, kui ühe tüli lahendamine.
Alampalga läbirääkimiste teemad ei ole kuhugi kadunud. Vastupidi, Peep Petersoni sõnul ei arutatud mullu piisavalt kõiki tahke. Näiteks jäi täiesti tähelepanuta kõige olulisem, aga ka kõige raskem küsimus: mis on see, mis meie majanduse arenema paneks, aga samal ajal - piltlikult öeldes - tööandjate rahakotte välja ei kurnaks?
"See pilt jäi pisut ühekülgseks, aga loodame, et varsti kestab arutelu edasi," oli Peterson optimistlik.
Arutelu lõppes Eesti Raadio laululaste esinemisega:
Toimetaja: Greete Palmiste